N2dal Perthis ja siis tripile :)

Tundub, et Beatty Lodge on eestlaste hulgas üks populaarsemaid kohti, sest peale meie käis sealt nädala jooksul läbi umbes 10 eestlast. Võrreldes eelmise Scarborough Beachi backpackeriga oli Beatty Lodge täielik lux-hotell :) Esimestel päevadel pidime igal hommikul tegema check-out’i ja tuba vahetama, viimased neli päeva saime olla kaheses toas, mille eest maksime mõlemad 25 dollarit ööpäevas (suht soodne võrreldes mõne teise hosteliga, kus öö 10-ses dormis maksab sama palju). Töötajad olid hästi sõbralikud ja abivalmid, toad puhtad ning pidevalt toimusid mingid üritused. Jajah bassein oli ka, aga see oli suletud, kuna Austraalias on endiselt talv :D

Beatty Lodge’s kohtasime palju toredaid inimesi...alustades Siimust ja Triinust ja lõpetades Raidiga, kes tuli meiega hiljem tripile kaasa. Kohe meie hosteli kõrval oli Oliveri ja Villemi korter, nii et enamus õhtuid veetsime Villemi juures. Päeval käisime tööd otsimas või rannas :P Laupäeval kogunes Cottesloe randa kokku 17 eestlast!! Ma pole isegi Eestis nii suure seltskonnaga rannas käinud :D



See on yks tore eesti kutt Jaanus, kellega kohtusime yllatus-yllatus: Aussi Jobs'is :)



Pühapäeval oli Perthis 20 viimase aasta soojarekord ja tundus et kõik Perthi elanikud olid sellel päeval kogunenud Scarborough randa.



See päev on ajalooline ka meie jaoks, kuna rannas chillides tulime järsku mõttele, et Perthis on oldud juba piisavalt ja et võiks osta auto ja lihtsalt kuskile mujale edasi liikuda. Ja seda otsust ei ole tulnud kahetseda :) Meid on nüüd kokku neli: Mammu, Lauri, Villem ja Rait. Raidil ei olnud Perthis mingeid kohustusi, kuna ta oli alles 2 nädalat tagasi Austraaliasse jõudnud ja polnud jõudnud veel isegi hakata tööd otsima. Villemil juhtus selline tore lugu, et esmaspäeval tööle helistades, et ta on haige ja ei saa täna tulla, öeldi talle, et tegelikult ei peagi sa enam tulema, kuna tööd on vähe, mis meile täitsa sobis ;)

Niisiis tuli meil täita 4 ülesannet: leida Villemi korterisse uued üürnikud, leida töö, osta auto ja matkavarustus. Üürnike leidmine käis kiirelt: Markus & co olid kohe nõus sisse kolima; töö leidsime Aussi Jobs’ist juba teisel päeval, viinamarja lehtede korjamine Bunbury lähedal, mis algas 3. novembril, mis jättis meile piisavalt aega veel enne lõunas ringi trippida.

Auto leidmiseks ostsime Quokka ja helistasime läbi terve hunniku kuulutusi. Enamus autosid olid juba ära ostetud või siis isegi meie jaoks liiga vanad. Lõpuks leidsime 8-kohalise 1984. aasta Mazda van’i (sama vana kui mina :D), mis kuulutuse järgi meile täitsa sobis. Lendasime bussiga kohale teise linna otsa ja meid ootas ees maaima naljakaim automüük. Kuna peremeest ei olnud kodus, siis näitas meile autot tema mustanahaline naine, kes pidi proovisõidule kaasa võtma umbes 6-kuuse beebi, kuna tal ei saanud teda üksi koju jätta. Ega me midagi täpselt ei osanudki vaadata, auto põhimõtteliselt edasi liikus ja kere oli ka ok, kui välja arvata mõlki sõidetud parem külg ja fakt mitte ühtegi akent ei saa lukustada. Hind langes lõpuks 1300 dollari peale, mis on meie rahas umbes 10 000 kr. Ainuke paber, mille müüjalt kaasa saime, oli vihikust välja rebitud paber, millele oli peale kirjutatud auto hind, allkiri ja telefoni number :D Ülejäänud dokumendid pidid postiga hiljem Tony aadressile järele tulema. Ei tea kas politseile vahelejäädes on see paber piisav :D? Ahjaa... miks need inimesed tundusid meile usaduväärsed? Sest neil oli terve maja Jeesus Kristuse pilte täis ;)

Meie PYSS!!! (nimi sai autole v2ljam6eldud juba septembri alguse koos Airi ja Kreetega) :)



Nonii ja siis matkavarustus. Oleme kõik linnainimesed, kelle jaoks oli see elu esimene matk. Arvasime, et peaks olema piisav, kui meil on telk, magamiskotid, madratsid, süüa, juua (loe: ohtralt odavat veini), surfilaud ja kirves. Rait arvas, et veel oleks vaja nööri, teipi ja kardinaid :D:D Viimased päevad Perthis tegelesimegi varustuse sebimisega.

Triin-Liis informeeris meid, et kõige odavamat staffi saab Cash Converter’itest, mis on meie mõistes pandimajad. Ahjaa TRIIN-LIIS, selle nime peate kindlasti omale meelde jätma, kuna tegemist on Perthi kõige toredama eestlasega, kes on meid niiiiiiii palju aidanud :)

Pildike Triin-Liisist ja Triinist:



Ta on oma boyfriendi Kunoga Perhis elanud juba 10 kuud ja hetkel töötab ta kohalikus Keskkonnaministeeriumis. Nad peavad Perthis olema veel kuni 2009. aasta lõpuni, kuna Kunol on sponsorship viisa, mis tähendab umbes midagi sellist, et tööandja garanteerib Kunole viisa natuke pikemaks ajaks, kui meil on Working hoiday viisa ja vastutasuks peab Kuno nende heaks töötama.

Koos Triini-Liisi, Kuno, Siimu, Triini, Villemi ja veel kahe eesti kutiga, kelle nime ma siinkohal ei suuda meenutada, pidasime 21. oktoobril Beatty Lodge’s ära ka minu sünnipäevapeo :) Jeejee lõpuks olengi 24! Tänks kõigile ilusate soovide eest ja ärge mind päris ära unustage ;) Erilised tänud USA Liinale ja tädi Helmile sünnipäeva laulu eest!



Aga tagasi varustuse juurde... Perthi erinevatest cash converteritest õnnestus meil leida nii mõndagi vajalikku. Umbes 200 dollari eest saime kraami kokku, alustades külmakastist ja lõpetades õngede, surfilaudade ja sigaretisüütaja-elektristepsliga, mis muuseas ostus üheks kõige olulisemaks vahendiks (kuna sellega saab autos laadida telefone, laptoppe ja kõike muud matkaks vajalikku :D).

Kellegil ettenägelikul inimesel tuli mõte lasta auto enne väljasõitu üle vaadata. Sõitsime Scarborough Beach road’ile, kuna olime eelnevalt seal näinud firmasid, mis tegelevad autode müügi ja remondiga. Ja leidsimegi töökoja, kes pakkus ülevaatust-õlide ja filtrite vahetust 165 dollariga, mis ei olegi siinkohal nii oluline, kuna selles töökojas sattusime inimese otsa, kelle naaber oli ülla-ülla.... samuti eestlane!! Loomulikult tuli töökoja omanikul kohe oma naabrile helistada, et informeerida teda 4 eestlase kohalolekust oma töökojas. Sellele järgnes 20minutiline vestlus Villemi ja Eesti sõjapõgenik Endel Wasseri vahel :D Endlil ei olnud 50 aasta jooksul ükski eestlane külas käinud, mistõttu saime järgmisel päeval tema ja tema Austria-päritolu naise Elisabethiga Morley kohalikus restoranis kokku. Nad rääkisid mõlemad puhast eesti keelt ja väga põnevaid lugusid II Maailmasõjast. Siin väike pilt meie kokkusaamisest :)



PS Elisabeth meenutas mulle väga tädi Helmit :)

Reede hommikul algas meie trip marsruudil Perth-Kondinin-Albany-Margaret River-Busselton-Bunbury, aga sellest juba lähemalt lähipäevil ;)