Abode pealinn Carnarvon

Kui neljapäeva õhtul Carnarvoni jõudsime, siis tundus linn päris kena – tänavad on ääristatud palmidega ja kesklinn paikneb otse Gascoyne jõe kaldal. Tegelikult oli asi selles, et jõudsime Carnarvoni pimedas ja esimese hooga jäid meil märkamata iga nurga peal passivad aborigeenid. Neid on siin palju. Liiga palju. Ja nad on päris hirmuäratavad.

Ma ei ole küll rassist, aga enamus Carnarvoni abodest on pätid, joodikud või siis kombinatsioon neist mõlemast. Tundub, et tööl nad ei käi, kuna hommikust saadik vahivad nad tervete peredega linna vahel... kes libistab poe ees õlut, kes seisab lihtsalt niisama mõne suvalise koha peal, mitte midagi tehes, kes õpetab poes lapsi nätsu varastama (laps muuseas oli umbes 4aastane). Kindlasti ei saa teha üldistust, et nad kõik on koledad ja pahad... need abod näiteks, kes esimesel ööl meie autosse sisse murdsid, olid arvatavasti südames head, kuna peale asjade laiali loopimise nad muud kurja ei teinud. Isegi Villemi rahakott jäi alles :)

Mõned abod on meiega isegi juttu tulnud rääkima. Paraku lõpeb iga vestlus küsimusega „So, have you got any coins or cigarettes?“ või siis „Can I try one of your sausages?“ Aga jah... tegelikult nad kõik ei ole halvad ja igal jutul võib-olla ei olegi tagamõtet. Peab lihtsalt ettevaatlik olema nendega suheldes.

Nädal Carnarvonis möödus kiiresti. Esimese öö olime caravan park’is, reede hommikul kolisime sisse jõe ääres asuvasse backpackerisse. Nädal 4-ses toas maksis 120 dollarit ja lisaks elukohale otsivad backpackeri omanikud sulle ka töö (või vähemalt lubavad seda teha :D). Kuna Villemil oli meist kõige vähem raha, siis loovutasime esimese pakutud töökoha talle. Temast sai kurgiseemne istutaja, paprika ja chillipipra korjaja all in one. Farmi omanik oli horvaat, kes enne farmi rajamist oli 14 aastat järjest kurke korjanud, et oma farmi jaoks raha koguda. Seega on vist mõistetav, miks tüüp oli kergelt kibestunud ja kohtles kõiki oma töölisi orjadena – alustades sellest, et lasi oma lastel rahumeeli backpackereid kividega loopidega ja lõpetades sellega, et lubas ühe töötaja ära tappa, kui ta veel peaks bossile vastu minema. Töötajad olid tema jaoks nagu puutumatud :D

Selles farmis elas üllatus-üllatus veel ka üks eesti kutt. Enamasti on tal 12tunnised tööpäevad ja kokku on ta samas farmis töötanud juba 8 kuud. Kui mu mälu mind ei peta, siis on ta selle ajaga palgast kõrvale suutnud panna 22 000 dollarit...yes-yes umbes veerand miljonit eeki siis? Pole paha :D Villemil nii hästi ei läinud. Tema tööpäevad olid lühemad ja palk vist ka väiksem, seega sai tal orjatööst kiiresti kõrini ja nädala pärast otsustasid poisid Carnarvonist lahkuda. Lauri kusjuures ei jõudnud selleks ajaks veel üldse tööle minna, tema esimene tööpäev pidi olema reedel, kui me juba linnast lahkusime.

Mina jõudsin Carnarvonis tööl käia täpselt ühe päeva. Minu esimene ja ühtlasi ka viimane tööpäev baaridaamina Carnarvoni kohalikus pubis Club Tropicana oli palju lahedam, kui ma seda kunagi oleks osanud ette kujutada. Sattusin tööle kolmapäeva õhtul, kui pubis on nädala suurim pidu Backpackers Night. Kokku oli peol umbes 120 inimest, kellest enamiku moodustasid linnas peatuvad/töötavad backpackerid. Tundsin ennast leti taga sama hästi, kui teisel pool letti pidutsevad backpackerid, ainult selle vahega, et minu pidu kestis 7 tundi järjest ja terve selle aja sain olla tähelepanu keskpunktis, suheldes kõigi pubis pidutsevate inimestega :P

Ok, olid ka mõned koledad truckied, kes tegid kahtlaseid ettepanekuid, a’la „you and me, tomorrow night, dinner, no strings attached, I’ll pay for everything“...WTF?? Aga ma ei lasknud ennast neist häirida :) Ja Kreete!! Avastasin, et igas Austraalia maapubis on olemas oma Kondinini George, kes kutsub sind peale töö lõppu enda juurde houseparty’le. Hahaa meenutades Kondinini houseparty’sid, pidin ma muidugi loobuma :D No ok, tegelt oleks loobunud anyway, kuna mind ootas peale töö lõppu backpackeris ees oma houseparty magava Lauri & Villemiga. Nad käisid ka mingi aeg Steni ja Aroniga pubis, aga lahkusid juba 10 ajal, sest olid liiga vässud. Jeeessss! Täpselt nii põnevad nad ongi.

Stenist ja Aronist ma vist ei olegi veel jõudnud kirjutada? Nendega kohtusime täiesti juhuslikult Carnarvoni bensiinijaama ees, kui hakkasime just linnast välja farmidesse tööd otsima minema. Nad nägid meie auto küljes lehvimas Eesti lippu ja tulid siis lähemalt uurima, et kas tõesti oleme eestlased. Nad olid orkutist lugenud, et Carnarvonis pidi palju tööd olema ja kuna see on maakoht, kus raha eriti ei kulu, siis otsustasid nad Perthist mõneks ajaks Carnarvoni tulla raha koguma. Tegelikult see nii lihtne muidugi ei ole. Tööd iseenesest on küll, kui natuke otsida (loe: kõik kohalikud farmid ükshaaval läbi sõita ja igasse farmi, kus aia küljes ei ripu silt „No jobs“, sisse minna ja ise tööd küsida).

Käisime selle nädala jooksul läbi umbes 50 farmi, kus kohtasime igasugu karvaseid ja sulelisi, põgenesime koerade, kitsede (jepjep... lugesid õigesti, kitsede :D) ja friikide farmerite eest ning tulemus – mitte midagi. Enamus lubasid kas tagasi helistada, mida nad muidugi ei teinud või siis ütlesid, et hooaeg on kas lõppenud või siis ei ole veel alanud. Lootusetu ühesõnaga. Sten ja Aron said lõpuks tööle mingisse kolimisfirmasse, kus nad 3 päeva töötasid, et koguda bussipileti jaoks raha ja siis Perthi tagasi minna. Edasi pidid nad koos Perthis elava sõbraga sõitma New South Wales’i, Sydney lähedale farmi, kus neid ootab ees 21dollarilise tunnipalgaga töö. Siinkohal soovin neile kõike head ja loodan, et paari kuu pärast isegi kohtume idakaldal :)

Reede hommikul pakkisime asjad kokku, käisime läbi Club Tropicanast, kus teatasin ülemustele oma lahkumisest (sain isegi palka selle ühe õhtu eest, 110 dollarit :D), korjasime Steni-Aroni telgist auto peale Airi magamiskoti, millest meil tõesti palju abi on olnud, tänk juu, Airi!! Ja asusime jälle teele. Ahjaa, Carnarvoni bensukast korjasime peale ka ühe argentiinlase, Rodrigo, kes meid terve tee oma seikluste jutustamisega lõbustas. Tüüp on elukutseline sukelduja-fotograaf ja läbi rännanud pea kõik riigid maailmas? Olen tema elu peale oiii kui kade.

Järgmine peatus Dampier.