Sõit 600 km Carnarvonist Karrathasse kulges suuremate takistusteta. Auto jäi keset kõrbe umbes 40kraadises kuumuses teele seisma ainult ühe korra, kui purunes meie esikumm. Õnneks oleme juba kogenud kõrbes trippijad (yeah right) ja olime ettenägelikult kaasa võtnud varuratta. Siinkohal au ja kiitus Laurile, kes meid Perthis varuratast ostma üritas veenda :) Sellel hetkel tundus meile suht võimatu, et kumm üldse kunagi puruneda võiks ja kuna raha ka eriti ei olnud, siis mõtlesime, et ehk saaks kuidagi ilma ka läbi. Niisiis tänk juu Lauri!! Sa oled peisikli meie elupäästja!
Selle aja jooksul, kui ratast vahetasime, sõitis meist mööda ainult üks auto ja see läks ka vales suunas. Seega oleksime seal kuuma käes päris kaua pidanud istuma, enne kui üks meist auto peale oleks saanud ja esimesest umbes 100 km kaugusel asuvast roadhousest kummi oleks läinud ostma. Ma ei taha teada, kui palju see meile maksma oleks läinud. Arvan, et kõrbes maanteede ääres paiknevad roadhouse’id peamiselt selliste olukordade pealt teenivadki. Pluss muidugi bensiini ja vee pealt, mis tee peal maksab tunduvalt rohkem, kui linnades. Nt 1,5 liitrise vee eest pidin eile välja käima 6,5 dollarit (umbes 50 eeki?).
Bensiini jaoks on meil bussis olemas kanistrid, mille Tosanade farmist kaasa saime. Enne pikemat trippi oleme need alati linnas täis tankinud ja siis tee peal juurde kallanud. Kütet läheb päris palju, arvan, et kuskil 14 liitrit 100 km kohta. Õnneks on siin bensiin odav, Perthis hetkel vist 1,2 dollarit liiter. Western Australia’s kirjutas, et detsembri lõpuks pidi bensiini hind veelgi langema, umbes 95 sendi tasemele. Eekides on see umbes 7 krooni, mis on ju praktiliselt tasuta :D
Dampieri, kuhu mina pidin tööle tulema, jõudsime alles pimedas. See on väike mereäärne linn Karratha külje all. Hakkasime peatänava äärest otsima Mermaid’i nimelist roadhouse’i, kuna agentuurist öeldi, et siin on neid ainult üks ja et peaksime lihtalt üles leidma. Millegi pärast kujutasin ette, et tegemist on mingi väikse räpase majaga, kus esimesel korrusel on pubi, kus kaevurid õhtuti joomas käivad, ja teisel korrusel väikesed toad, kus teiste backpackeritega elama pean hakkama. Reaalsus oli aga hoopis midagi muud :) Siiani ei suuda uskuda, et mul niimoodi vedas...ja alguses ma veel ei tahtnud tulla :D Pean vist tänama poisse, et nad mu Carnarvonist kaasa vedasid.
Dampier Mermaid on kohe mere kaldal asuv suur hotell-motell baari, restorani ja beer-garden’iga. Palka hakkan saama 22 dollarit tunnis ja söök 3x päevas on tasuta (pluss veel igaõhtune tasuta drink baaris :D). Elan üheses toas, kus on telekas, konditsioneer ja wifi ning kohe maja ees asub bassein :P See on lihtsalt EBAREAALNE :D Ahjaa töö ise... hommikuti pean umbes 5 tundi tube koristama ja õhtuti olen kas baaris või restoranis. Iga nädal on ettenähtud 1 vaba päev, mis tähendab seda, et töötunde nädalas tuleb umbes 60. Seega ideaalne võimalus paar kuud rabada ja siis mõnda aega teenitud rahast jälle puhata :) Plaan on jaanuari lõpus minna Balile umbes kuuks ja siis idakaldale lennata.
Hetkel ei suuda Dampier’i juures leida ühtegi miinust. Kui, siis ainult see, et siin on liiga palav. Päeval umbes +35 ja öösel +25 kraadi sooja. Istun siin oma väikses külmkappi meenutavas toas ja mõtlen õudusega Laurile ja Villemile, kes peaksid hetkel Karrathas tööd otsimas olema. Vahepeal käivad nad minu külmkapis pikutamas ja netis :D
Uued uudised õhtul, kui lõpeb esimene tööpäev.
Thursday, November 27, 2008
Abode pealinn Carnarvon
Kui neljapäeva õhtul Carnarvoni jõudsime, siis tundus linn päris kena – tänavad on ääristatud palmidega ja kesklinn paikneb otse Gascoyne jõe kaldal. Tegelikult oli asi selles, et jõudsime Carnarvoni pimedas ja esimese hooga jäid meil märkamata iga nurga peal passivad aborigeenid. Neid on siin palju. Liiga palju. Ja nad on päris hirmuäratavad.
Ma ei ole küll rassist, aga enamus Carnarvoni abodest on pätid, joodikud või siis kombinatsioon neist mõlemast. Tundub, et tööl nad ei käi, kuna hommikust saadik vahivad nad tervete peredega linna vahel... kes libistab poe ees õlut, kes seisab lihtsalt niisama mõne suvalise koha peal, mitte midagi tehes, kes õpetab poes lapsi nätsu varastama (laps muuseas oli umbes 4aastane). Kindlasti ei saa teha üldistust, et nad kõik on koledad ja pahad... need abod näiteks, kes esimesel ööl meie autosse sisse murdsid, olid arvatavasti südames head, kuna peale asjade laiali loopimise nad muud kurja ei teinud. Isegi Villemi rahakott jäi alles :)
Mõned abod on meiega isegi juttu tulnud rääkima. Paraku lõpeb iga vestlus küsimusega „So, have you got any coins or cigarettes?“ või siis „Can I try one of your sausages?“ Aga jah... tegelikult nad kõik ei ole halvad ja igal jutul võib-olla ei olegi tagamõtet. Peab lihtsalt ettevaatlik olema nendega suheldes.
Nädal Carnarvonis möödus kiiresti. Esimese öö olime caravan park’is, reede hommikul kolisime sisse jõe ääres asuvasse backpackerisse. Nädal 4-ses toas maksis 120 dollarit ja lisaks elukohale otsivad backpackeri omanikud sulle ka töö (või vähemalt lubavad seda teha :D). Kuna Villemil oli meist kõige vähem raha, siis loovutasime esimese pakutud töökoha talle. Temast sai kurgiseemne istutaja, paprika ja chillipipra korjaja all in one. Farmi omanik oli horvaat, kes enne farmi rajamist oli 14 aastat järjest kurke korjanud, et oma farmi jaoks raha koguda. Seega on vist mõistetav, miks tüüp oli kergelt kibestunud ja kohtles kõiki oma töölisi orjadena – alustades sellest, et lasi oma lastel rahumeeli backpackereid kividega loopidega ja lõpetades sellega, et lubas ühe töötaja ära tappa, kui ta veel peaks bossile vastu minema. Töötajad olid tema jaoks nagu puutumatud :D
Selles farmis elas üllatus-üllatus veel ka üks eesti kutt. Enamasti on tal 12tunnised tööpäevad ja kokku on ta samas farmis töötanud juba 8 kuud. Kui mu mälu mind ei peta, siis on ta selle ajaga palgast kõrvale suutnud panna 22 000 dollarit...yes-yes umbes veerand miljonit eeki siis? Pole paha :D Villemil nii hästi ei läinud. Tema tööpäevad olid lühemad ja palk vist ka väiksem, seega sai tal orjatööst kiiresti kõrini ja nädala pärast otsustasid poisid Carnarvonist lahkuda. Lauri kusjuures ei jõudnud selleks ajaks veel üldse tööle minna, tema esimene tööpäev pidi olema reedel, kui me juba linnast lahkusime.
Mina jõudsin Carnarvonis tööl käia täpselt ühe päeva. Minu esimene ja ühtlasi ka viimane tööpäev baaridaamina Carnarvoni kohalikus pubis Club Tropicana oli palju lahedam, kui ma seda kunagi oleks osanud ette kujutada. Sattusin tööle kolmapäeva õhtul, kui pubis on nädala suurim pidu Backpackers Night. Kokku oli peol umbes 120 inimest, kellest enamiku moodustasid linnas peatuvad/töötavad backpackerid. Tundsin ennast leti taga sama hästi, kui teisel pool letti pidutsevad backpackerid, ainult selle vahega, et minu pidu kestis 7 tundi järjest ja terve selle aja sain olla tähelepanu keskpunktis, suheldes kõigi pubis pidutsevate inimestega :P
Ok, olid ka mõned koledad truckied, kes tegid kahtlaseid ettepanekuid, a’la „you and me, tomorrow night, dinner, no strings attached, I’ll pay for everything“...WTF?? Aga ma ei lasknud ennast neist häirida :) Ja Kreete!! Avastasin, et igas Austraalia maapubis on olemas oma Kondinini George, kes kutsub sind peale töö lõppu enda juurde houseparty’le. Hahaa meenutades Kondinini houseparty’sid, pidin ma muidugi loobuma :D No ok, tegelt oleks loobunud anyway, kuna mind ootas peale töö lõppu backpackeris ees oma houseparty magava Lauri & Villemiga. Nad käisid ka mingi aeg Steni ja Aroniga pubis, aga lahkusid juba 10 ajal, sest olid liiga vässud. Jeeessss! Täpselt nii põnevad nad ongi.
Stenist ja Aronist ma vist ei olegi veel jõudnud kirjutada? Nendega kohtusime täiesti juhuslikult Carnarvoni bensiinijaama ees, kui hakkasime just linnast välja farmidesse tööd otsima minema. Nad nägid meie auto küljes lehvimas Eesti lippu ja tulid siis lähemalt uurima, et kas tõesti oleme eestlased. Nad olid orkutist lugenud, et Carnarvonis pidi palju tööd olema ja kuna see on maakoht, kus raha eriti ei kulu, siis otsustasid nad Perthist mõneks ajaks Carnarvoni tulla raha koguma. Tegelikult see nii lihtne muidugi ei ole. Tööd iseenesest on küll, kui natuke otsida (loe: kõik kohalikud farmid ükshaaval läbi sõita ja igasse farmi, kus aia küljes ei ripu silt „No jobs“, sisse minna ja ise tööd küsida).
Käisime selle nädala jooksul läbi umbes 50 farmi, kus kohtasime igasugu karvaseid ja sulelisi, põgenesime koerade, kitsede (jepjep... lugesid õigesti, kitsede :D) ja friikide farmerite eest ning tulemus – mitte midagi. Enamus lubasid kas tagasi helistada, mida nad muidugi ei teinud või siis ütlesid, et hooaeg on kas lõppenud või siis ei ole veel alanud. Lootusetu ühesõnaga. Sten ja Aron said lõpuks tööle mingisse kolimisfirmasse, kus nad 3 päeva töötasid, et koguda bussipileti jaoks raha ja siis Perthi tagasi minna. Edasi pidid nad koos Perthis elava sõbraga sõitma New South Wales’i, Sydney lähedale farmi, kus neid ootab ees 21dollarilise tunnipalgaga töö. Siinkohal soovin neile kõike head ja loodan, et paari kuu pärast isegi kohtume idakaldal :)
Reede hommikul pakkisime asjad kokku, käisime läbi Club Tropicanast, kus teatasin ülemustele oma lahkumisest (sain isegi palka selle ühe õhtu eest, 110 dollarit :D), korjasime Steni-Aroni telgist auto peale Airi magamiskoti, millest meil tõesti palju abi on olnud, tänk juu, Airi!! Ja asusime jälle teele. Ahjaa, Carnarvoni bensukast korjasime peale ka ühe argentiinlase, Rodrigo, kes meid terve tee oma seikluste jutustamisega lõbustas. Tüüp on elukutseline sukelduja-fotograaf ja läbi rännanud pea kõik riigid maailmas? Olen tema elu peale oiii kui kade.
Järgmine peatus Dampier.
Ma ei ole küll rassist, aga enamus Carnarvoni abodest on pätid, joodikud või siis kombinatsioon neist mõlemast. Tundub, et tööl nad ei käi, kuna hommikust saadik vahivad nad tervete peredega linna vahel... kes libistab poe ees õlut, kes seisab lihtsalt niisama mõne suvalise koha peal, mitte midagi tehes, kes õpetab poes lapsi nätsu varastama (laps muuseas oli umbes 4aastane). Kindlasti ei saa teha üldistust, et nad kõik on koledad ja pahad... need abod näiteks, kes esimesel ööl meie autosse sisse murdsid, olid arvatavasti südames head, kuna peale asjade laiali loopimise nad muud kurja ei teinud. Isegi Villemi rahakott jäi alles :)
Mõned abod on meiega isegi juttu tulnud rääkima. Paraku lõpeb iga vestlus küsimusega „So, have you got any coins or cigarettes?“ või siis „Can I try one of your sausages?“ Aga jah... tegelikult nad kõik ei ole halvad ja igal jutul võib-olla ei olegi tagamõtet. Peab lihtsalt ettevaatlik olema nendega suheldes.
Nädal Carnarvonis möödus kiiresti. Esimese öö olime caravan park’is, reede hommikul kolisime sisse jõe ääres asuvasse backpackerisse. Nädal 4-ses toas maksis 120 dollarit ja lisaks elukohale otsivad backpackeri omanikud sulle ka töö (või vähemalt lubavad seda teha :D). Kuna Villemil oli meist kõige vähem raha, siis loovutasime esimese pakutud töökoha talle. Temast sai kurgiseemne istutaja, paprika ja chillipipra korjaja all in one. Farmi omanik oli horvaat, kes enne farmi rajamist oli 14 aastat järjest kurke korjanud, et oma farmi jaoks raha koguda. Seega on vist mõistetav, miks tüüp oli kergelt kibestunud ja kohtles kõiki oma töölisi orjadena – alustades sellest, et lasi oma lastel rahumeeli backpackereid kividega loopidega ja lõpetades sellega, et lubas ühe töötaja ära tappa, kui ta veel peaks bossile vastu minema. Töötajad olid tema jaoks nagu puutumatud :D
Selles farmis elas üllatus-üllatus veel ka üks eesti kutt. Enamasti on tal 12tunnised tööpäevad ja kokku on ta samas farmis töötanud juba 8 kuud. Kui mu mälu mind ei peta, siis on ta selle ajaga palgast kõrvale suutnud panna 22 000 dollarit...yes-yes umbes veerand miljonit eeki siis? Pole paha :D Villemil nii hästi ei läinud. Tema tööpäevad olid lühemad ja palk vist ka väiksem, seega sai tal orjatööst kiiresti kõrini ja nädala pärast otsustasid poisid Carnarvonist lahkuda. Lauri kusjuures ei jõudnud selleks ajaks veel üldse tööle minna, tema esimene tööpäev pidi olema reedel, kui me juba linnast lahkusime.
Mina jõudsin Carnarvonis tööl käia täpselt ühe päeva. Minu esimene ja ühtlasi ka viimane tööpäev baaridaamina Carnarvoni kohalikus pubis Club Tropicana oli palju lahedam, kui ma seda kunagi oleks osanud ette kujutada. Sattusin tööle kolmapäeva õhtul, kui pubis on nädala suurim pidu Backpackers Night. Kokku oli peol umbes 120 inimest, kellest enamiku moodustasid linnas peatuvad/töötavad backpackerid. Tundsin ennast leti taga sama hästi, kui teisel pool letti pidutsevad backpackerid, ainult selle vahega, et minu pidu kestis 7 tundi järjest ja terve selle aja sain olla tähelepanu keskpunktis, suheldes kõigi pubis pidutsevate inimestega :P
Ok, olid ka mõned koledad truckied, kes tegid kahtlaseid ettepanekuid, a’la „you and me, tomorrow night, dinner, no strings attached, I’ll pay for everything“...WTF?? Aga ma ei lasknud ennast neist häirida :) Ja Kreete!! Avastasin, et igas Austraalia maapubis on olemas oma Kondinini George, kes kutsub sind peale töö lõppu enda juurde houseparty’le. Hahaa meenutades Kondinini houseparty’sid, pidin ma muidugi loobuma :D No ok, tegelt oleks loobunud anyway, kuna mind ootas peale töö lõppu backpackeris ees oma houseparty magava Lauri & Villemiga. Nad käisid ka mingi aeg Steni ja Aroniga pubis, aga lahkusid juba 10 ajal, sest olid liiga vässud. Jeeessss! Täpselt nii põnevad nad ongi.
Stenist ja Aronist ma vist ei olegi veel jõudnud kirjutada? Nendega kohtusime täiesti juhuslikult Carnarvoni bensiinijaama ees, kui hakkasime just linnast välja farmidesse tööd otsima minema. Nad nägid meie auto küljes lehvimas Eesti lippu ja tulid siis lähemalt uurima, et kas tõesti oleme eestlased. Nad olid orkutist lugenud, et Carnarvonis pidi palju tööd olema ja kuna see on maakoht, kus raha eriti ei kulu, siis otsustasid nad Perthist mõneks ajaks Carnarvoni tulla raha koguma. Tegelikult see nii lihtne muidugi ei ole. Tööd iseenesest on küll, kui natuke otsida (loe: kõik kohalikud farmid ükshaaval läbi sõita ja igasse farmi, kus aia küljes ei ripu silt „No jobs“, sisse minna ja ise tööd küsida).
Käisime selle nädala jooksul läbi umbes 50 farmi, kus kohtasime igasugu karvaseid ja sulelisi, põgenesime koerade, kitsede (jepjep... lugesid õigesti, kitsede :D) ja friikide farmerite eest ning tulemus – mitte midagi. Enamus lubasid kas tagasi helistada, mida nad muidugi ei teinud või siis ütlesid, et hooaeg on kas lõppenud või siis ei ole veel alanud. Lootusetu ühesõnaga. Sten ja Aron said lõpuks tööle mingisse kolimisfirmasse, kus nad 3 päeva töötasid, et koguda bussipileti jaoks raha ja siis Perthi tagasi minna. Edasi pidid nad koos Perthis elava sõbraga sõitma New South Wales’i, Sydney lähedale farmi, kus neid ootab ees 21dollarilise tunnipalgaga töö. Siinkohal soovin neile kõike head ja loodan, et paari kuu pärast isegi kohtume idakaldal :)
Reede hommikul pakkisime asjad kokku, käisime läbi Club Tropicanast, kus teatasin ülemustele oma lahkumisest (sain isegi palka selle ühe õhtu eest, 110 dollarit :D), korjasime Steni-Aroni telgist auto peale Airi magamiskoti, millest meil tõesti palju abi on olnud, tänk juu, Airi!! Ja asusime jälle teele. Ahjaa, Carnarvoni bensukast korjasime peale ka ühe argentiinlase, Rodrigo, kes meid terve tee oma seikluste jutustamisega lõbustas. Tüüp on elukutseline sukelduja-fotograaf ja läbi rännanud pea kõik riigid maailmas? Olen tema elu peale oiii kui kade.
Järgmine peatus Dampier.
Thursday, November 20, 2008
...and off they went
Teisipäeva hommikul suundusime linnapeale tööd ja elamist otsima. Kõigepealt astusime läbi kohalikust tööbüroost, kust mulle tehti kohe pakkumine Karrathasse ettekandjaks tööle minna, palk 22 dollarit tunnis ja lahkuma oleks pidanud juba järgmise päeva hommikul. Kuna poistele hetkel midagi pakkuda ei olnud, siis otsustasime veel natuke linna peal ringi vaadata, enne kui kindla vastuse annan.
Järgmisena astusime sisse peatänava ääres paiknevasse hotell-restoran-pubisse, kus ülemust polnud hetkel küll kohal ja lubati õhtul tagasi helistada, kuid öeldi, et suht suure tõenäosusega võtavad nad mu tööle, kuna hetkel on töötajaid väga vaja.
Next stop – kalasadam. Seal nii hästi enam ei läinud. Saime teada, et laevade meeskonnad on selleks hooajaks juba komplekteeritud. Igaks juhuks jätsime sadamakai posti peale kuulutuse, et 2 hardworking estonian guys are looking for deck hand job... not experienced, but quick learners :D
Kuna ilm oli imeilus, siis mõtlesime, et oleme tänaseks juba piisavalt asjalikud olnud ja nüüd oleks aeg ennast premeerida :D Niisiis ostsime kasti õlut ning läksime South Beach’ile ujuma ja niisama chillima.
Õhtul saime veel kokku ühe teise kohaliku hotelli manageriga, kes üllatus-üllatus!! oli kohe nõus mind tööle võtma, töö ise pidi algama reedel. Seega 3 töökohta ühe päevaga, see on mu isiklik rekord :D
Järgmisel päeval nii hästi enam ei läinud: vastupidiselt meie ootustele ei järgnenud sadamakai postile jäetud kuulutusele kõnede tulva... noo tegelt ei tunud ühtegi kõnet. Ka poiste varuvariant (töö kalatehase liini peal) langes ära, kuna kõik kohad on praegu täis ja uusi töötajaid hetkel ei vajata. Ja siis veel see elamine – käisime läbi kõik 3 kohalikku kinnisvara bürood ja ainus saadaval olev möbleeritud maja kujutas tegelikult endast rongivagunit :D Pigem elaks siis juba telgis?
Ühesõnaga küpses õhtuks plaan järgmisel päeval hoopis Geraldtoni tööd otsima minna, mis jääb Dongarast umbes 60 km põhja poole. Õhtul käisime veel kalal ja nägime delfiine :)
Villem sai 2 kala, mille kohta üks kohalik mees ütles, et tegemist on smelly fish’iga, mida me muidugi ei uskunud. Puhastasime kala ära, maitsestasime, küpsetasime ca tunnikese bbq peal ja ülla-ülla, oligi smelly-fish after all :D
Neljapäeva hommikul pakkisime asjad Dongara holiday park’is kokku ja asusime Geraldtoni poole teele (olin sellel hetkel veel kindel, et tuleme õhtul Dongarasse tagasi ja lähen reedel tööle). Aga peale 4 erineva tööagentuuri külastamist sai meile selgeks, et Geraldtonist on tööga hetkel ikka väga hapu. Hiljuti oli suletud 1 kolmest Geraldtoni lähedasest kaevandusest ja teises neist olid toimunud suured koondamised, seega on linnas palju kohalikke töötuid ja backpackeritel töö leidmine seetõttu raskem. Linnast lahkumine sai otsustatud siis, kui läksime kalatehasesse, kus infopunkti töötajate jutu järgi alati inimesi otsitakse. Kontori ukse peal oli lihtsalt selline silt: Sorry! No vacancies! :D
Ja me lahkusime. Põhja. Järgmine peatus Carnarvon.
Järgmisena astusime sisse peatänava ääres paiknevasse hotell-restoran-pubisse, kus ülemust polnud hetkel küll kohal ja lubati õhtul tagasi helistada, kuid öeldi, et suht suure tõenäosusega võtavad nad mu tööle, kuna hetkel on töötajaid väga vaja.
Next stop – kalasadam. Seal nii hästi enam ei läinud. Saime teada, et laevade meeskonnad on selleks hooajaks juba komplekteeritud. Igaks juhuks jätsime sadamakai posti peale kuulutuse, et 2 hardworking estonian guys are looking for deck hand job... not experienced, but quick learners :D
Kuna ilm oli imeilus, siis mõtlesime, et oleme tänaseks juba piisavalt asjalikud olnud ja nüüd oleks aeg ennast premeerida :D Niisiis ostsime kasti õlut ning läksime South Beach’ile ujuma ja niisama chillima.
Õhtul saime veel kokku ühe teise kohaliku hotelli manageriga, kes üllatus-üllatus!! oli kohe nõus mind tööle võtma, töö ise pidi algama reedel. Seega 3 töökohta ühe päevaga, see on mu isiklik rekord :D
Järgmisel päeval nii hästi enam ei läinud: vastupidiselt meie ootustele ei järgnenud sadamakai postile jäetud kuulutusele kõnede tulva... noo tegelt ei tunud ühtegi kõnet. Ka poiste varuvariant (töö kalatehase liini peal) langes ära, kuna kõik kohad on praegu täis ja uusi töötajaid hetkel ei vajata. Ja siis veel see elamine – käisime läbi kõik 3 kohalikku kinnisvara bürood ja ainus saadaval olev möbleeritud maja kujutas tegelikult endast rongivagunit :D Pigem elaks siis juba telgis?
Ühesõnaga küpses õhtuks plaan järgmisel päeval hoopis Geraldtoni tööd otsima minna, mis jääb Dongarast umbes 60 km põhja poole. Õhtul käisime veel kalal ja nägime delfiine :)
Villem sai 2 kala, mille kohta üks kohalik mees ütles, et tegemist on smelly fish’iga, mida me muidugi ei uskunud. Puhastasime kala ära, maitsestasime, küpsetasime ca tunnikese bbq peal ja ülla-ülla, oligi smelly-fish after all :D
Neljapäeva hommikul pakkisime asjad Dongara holiday park’is kokku ja asusime Geraldtoni poole teele (olin sellel hetkel veel kindel, et tuleme õhtul Dongarasse tagasi ja lähen reedel tööle). Aga peale 4 erineva tööagentuuri külastamist sai meile selgeks, et Geraldtonist on tööga hetkel ikka väga hapu. Hiljuti oli suletud 1 kolmest Geraldtoni lähedasest kaevandusest ja teises neist olid toimunud suured koondamised, seega on linnas palju kohalikke töötuid ja backpackeritel töö leidmine seetõttu raskem. Linnast lahkumine sai otsustatud siis, kui läksime kalatehasesse, kus infopunkti töötajate jutu järgi alati inimesi otsitakse. Kontori ukse peal oli lihtsalt selline silt: Sorry! No vacancies! :D
Ja me lahkusime. Põhja. Järgmine peatus Carnarvon.
Tuesday, November 18, 2008
Bunbury-Perth-Dongara
Oleme vahepeal laisad olnud ja pole viitsinud vahepealseid seikluseid marsruudil Kondinin-Albany-Margaret River-Busselton-Bunbury kirja panna. Tänane seiklus oli sõna otseses mõttes SEIKLUS, mis muutis meie esialgseid plaane 100% vastupidises suunas.
Umbes 3 nädalat tagasi lahkusime Perthist kindla teadmisega, et mitte kunagi sinna enam tagasi ei lähe... never say never! Peale Kreete ja Airi Kondinini külastust, trippi WA lõunarannikul ja 2 nädalast lehe tõmbamis tööd Tosana’de viinamarjaistanduses, sai meil farmitööst kõrini ning otsustasime kiiresti lahkuda. Esialgu tundus töö vineyard’is päris lihtne ja tasuv: iga puu eest maksti 2,50 dollarit ja päevas suutsime kahepeale teha umbes 120 puud, mis tegi ühe päeva netopalgaks 120 dollarit per face puhtalt kätte. Noo ja siis läksid puud järsku suuremaks. Kalkuleerisime natuke ja avastasime, et sama tempoga jätkates teenime 10 dollarit tunnis, mis on ca 2 korda vähem kui kohalik miinimumpalk.
Mõned pildid Tosana'de farmist:
Kõige esimene plaan oli farmis raha teenida ning 1. detsembril kõik koos Melbourne’i poole teele asuda. 15. novembri seisuga olime teeninud umbes 1000 dollarit näkku, millega Melbourne’ini päris välja ei jõua? Seega tekkis Villemil viinamarjapõõsas sahistades uus plaan, et immigreeruda Karrathasse, kus kuuldavasti pidid kaevandustes päris palgad olema. Asi otsustati ära umbes minutiga ja peale läbirääkimisi ülemusega saime loa 2 päeva pärast lahkuda :) 2 päeva pärast lahkusimegi. Raidi viskasime Perthis Beatty Lodge’i maha ja ise põrutsime juba samal päeval põhja poole edasi.
Õhtul saime teada, miks austraallased pimedas ei sõida – tapsime teel vahtiva känguru. Samuti sai meile selgeks, miks kutsutakse auto ees olevaid raudasid känguru raudadeks :D Põhjus on lihtne – ainut rauad said veidike veriseks, auto ise jäi täiesti korda. See õhtu lõppes keset steppi, mingil puhkealal. Mobiiltelefoni taskulambi valguses küpsetasime matkaahju peal konserve, vaatasime Tosana’de farmist laenatud DVD-sid ja magasime autos.
Hommikul väike brekky ja suund Broome’i poole (plaan minna Broome’i tekkis peale seda, kui selgus, et Karrathas pole elamiskohti). Sõita saime umbes 90 km ja siis sai reaalsuseks backpackeri kõige hullem nightmare: auto jäi seima keset kõrbe. Lihtsalt suri ära keset kõrbe. Alguses tundus päris naljakas, see ei ole lihtsalt võimalik ju. Mis siis nüüd teha? Kas veini juua ja mured ära uputada? Loota, et auto hakkab mõne aja pärast jälle tööle või hoopis ise pea kapoti alla pista ja auto ära remontida? Viimane variant oli suht mõttetu, kuna autol puudus kapott ja veel vähem suutsime me üles leida mootorit :D Seega pöial püsti ja tee äärde. Esialgne plaan oli tähtsaimad asjad (pass ja rahakott) kaasa võtta ja kõik koos autoremonditöökoda otsima minna, aga Villem ütles, et tema oma läpakat maha ei jäta. Seega otsustasime ühe meist jätta autosse asju valvama. Õnnetu väljavalitu oli Lauri :D
Meie püss in the middle of nowhere
Sel ajal kui Mammu ja Villem kinnipidanud inglaste campervan’iga lähima roadhouse poole sõitsid, tuli Lauril neli tundi 30kraadises kuumuses kärbestega võidelda. Eriti hulluks läks asi siis, kui Lauril tuli kangem häda peale. Kartes madusid ja muid toredaid elukaid, ehitas ta surfilauast omale põõsaste vahele tee. Samal ajal tiirutasid pea kohal raisakotkad, kes ootasid õiget hetke, et madudest puretud Lauril silmad peast välja nokkida.
Pildil peaksid näha olema kotkad?? :D
Tundus, et lõpp ei ole enam kaugel... aga siiski suutis ta oma vanu sportlikke võimeid realiseerides kiiresti bussi tagasi rullida. Temaga koos lendas bussi ka 92 kärbest, kellest said nende tundide jooksul tema parimad sõbrad. Enamust neist tabas sama saatus, mis eelmisel õhtul teel peal ette jäänud kängurut.
Minnes tagasi Mammu ja Villemi juurde, siis lähima (20 km kauguse) roadhouse’i mehhaanik oli just Perthi läinud ja pidi tagasi tulema alles järgmisel päeval. Järgmine roadhouse asus 80 km kaugusel Dongaras ja kuna paremat plaani me välja mõelda ei suutnud, siis sõitsime samade inglastega edasi. Olukord tundus suht hopeless, kuna kuulsime pealt autojuhi telefonikõnet oma Dongara sõbraga, kes ütles, et seal linnas automehhaanikut leida pidi olema hopeless :D Meid pandi maha mingi tööstuslinnaku ees ja öeldi, et võite sealt ise edasi otsida.
Poole tunniga suutsime üles leida töökoja, mille omanik oli lahkelt nõus treileri rentima ja Laurile järgi sõitma. Ise võisime nii kaua oodata omaniku majas, kus tema naine pakkus meile kohvi ja viis meid väiksele linnatuurile. Meie esialgne arvamus linnast muutus kohe, kui nägime superarmast peatänavat ja randasid, kus meri oli veel helesinisem ja liiv veel valgem, kui Albany’s :) Nii kahju, et meie fotokas enam ei tööta, seda on raske sõnadega kirjeldada. Otsus Dongarasse elama jääda võeti vastu umbes minutiga, nagu meil ikka viimasel ajal kombeks on :D
Õnneks oli Lauri ka kohe linna jõudes meie plaaniga nõus, seda enam, et Dongara on kalastuslinn ja crayfish’ide püügi hooaeg oli just alanud. Plaaniga kalalaevale tööle minna me tegelikult põhja poole sõitma hakkasimegi. Karratha ja Broome asuvad Austraalia põhjaosas, mis tähendab seda, et hetkel on seal umbes 35 kraadi sooja ja kohe-kohe on algamas vihmaperiood, mis kestab kaks kuud. Detsembris-jaanuaris tõuseb temperatuur 40 kraadini, mis on eestlase jaoks selgelt liiga palju. Seega jääme esialgu Dongarasse ja proovime siin mingit tööd leida.
Ahjaa auto.... uus generaator läks meile maksma 700 dollarit :S Peaaegu sama palju kui auto ise. Suht masendav. Aga pole hullu... õnneks oli palgapäev ja kolme peale makstes ei tule summa nii suur. Rullime rõõmsalt edasi :D
Umbes 3 nädalat tagasi lahkusime Perthist kindla teadmisega, et mitte kunagi sinna enam tagasi ei lähe... never say never! Peale Kreete ja Airi Kondinini külastust, trippi WA lõunarannikul ja 2 nädalast lehe tõmbamis tööd Tosana’de viinamarjaistanduses, sai meil farmitööst kõrini ning otsustasime kiiresti lahkuda. Esialgu tundus töö vineyard’is päris lihtne ja tasuv: iga puu eest maksti 2,50 dollarit ja päevas suutsime kahepeale teha umbes 120 puud, mis tegi ühe päeva netopalgaks 120 dollarit per face puhtalt kätte. Noo ja siis läksid puud järsku suuremaks. Kalkuleerisime natuke ja avastasime, et sama tempoga jätkates teenime 10 dollarit tunnis, mis on ca 2 korda vähem kui kohalik miinimumpalk.
Mõned pildid Tosana'de farmist:
Kõige esimene plaan oli farmis raha teenida ning 1. detsembril kõik koos Melbourne’i poole teele asuda. 15. novembri seisuga olime teeninud umbes 1000 dollarit näkku, millega Melbourne’ini päris välja ei jõua? Seega tekkis Villemil viinamarjapõõsas sahistades uus plaan, et immigreeruda Karrathasse, kus kuuldavasti pidid kaevandustes päris palgad olema. Asi otsustati ära umbes minutiga ja peale läbirääkimisi ülemusega saime loa 2 päeva pärast lahkuda :) 2 päeva pärast lahkusimegi. Raidi viskasime Perthis Beatty Lodge’i maha ja ise põrutsime juba samal päeval põhja poole edasi.
Õhtul saime teada, miks austraallased pimedas ei sõida – tapsime teel vahtiva känguru. Samuti sai meile selgeks, miks kutsutakse auto ees olevaid raudasid känguru raudadeks :D Põhjus on lihtne – ainut rauad said veidike veriseks, auto ise jäi täiesti korda. See õhtu lõppes keset steppi, mingil puhkealal. Mobiiltelefoni taskulambi valguses küpsetasime matkaahju peal konserve, vaatasime Tosana’de farmist laenatud DVD-sid ja magasime autos.
Hommikul väike brekky ja suund Broome’i poole (plaan minna Broome’i tekkis peale seda, kui selgus, et Karrathas pole elamiskohti). Sõita saime umbes 90 km ja siis sai reaalsuseks backpackeri kõige hullem nightmare: auto jäi seima keset kõrbe. Lihtsalt suri ära keset kõrbe. Alguses tundus päris naljakas, see ei ole lihtsalt võimalik ju. Mis siis nüüd teha? Kas veini juua ja mured ära uputada? Loota, et auto hakkab mõne aja pärast jälle tööle või hoopis ise pea kapoti alla pista ja auto ära remontida? Viimane variant oli suht mõttetu, kuna autol puudus kapott ja veel vähem suutsime me üles leida mootorit :D Seega pöial püsti ja tee äärde. Esialgne plaan oli tähtsaimad asjad (pass ja rahakott) kaasa võtta ja kõik koos autoremonditöökoda otsima minna, aga Villem ütles, et tema oma läpakat maha ei jäta. Seega otsustasime ühe meist jätta autosse asju valvama. Õnnetu väljavalitu oli Lauri :D
Meie püss in the middle of nowhere
Sel ajal kui Mammu ja Villem kinnipidanud inglaste campervan’iga lähima roadhouse poole sõitsid, tuli Lauril neli tundi 30kraadises kuumuses kärbestega võidelda. Eriti hulluks läks asi siis, kui Lauril tuli kangem häda peale. Kartes madusid ja muid toredaid elukaid, ehitas ta surfilauast omale põõsaste vahele tee. Samal ajal tiirutasid pea kohal raisakotkad, kes ootasid õiget hetke, et madudest puretud Lauril silmad peast välja nokkida.
Pildil peaksid näha olema kotkad?? :D
Tundus, et lõpp ei ole enam kaugel... aga siiski suutis ta oma vanu sportlikke võimeid realiseerides kiiresti bussi tagasi rullida. Temaga koos lendas bussi ka 92 kärbest, kellest said nende tundide jooksul tema parimad sõbrad. Enamust neist tabas sama saatus, mis eelmisel õhtul teel peal ette jäänud kängurut.
Minnes tagasi Mammu ja Villemi juurde, siis lähima (20 km kauguse) roadhouse’i mehhaanik oli just Perthi läinud ja pidi tagasi tulema alles järgmisel päeval. Järgmine roadhouse asus 80 km kaugusel Dongaras ja kuna paremat plaani me välja mõelda ei suutnud, siis sõitsime samade inglastega edasi. Olukord tundus suht hopeless, kuna kuulsime pealt autojuhi telefonikõnet oma Dongara sõbraga, kes ütles, et seal linnas automehhaanikut leida pidi olema hopeless :D Meid pandi maha mingi tööstuslinnaku ees ja öeldi, et võite sealt ise edasi otsida.
Poole tunniga suutsime üles leida töökoja, mille omanik oli lahkelt nõus treileri rentima ja Laurile järgi sõitma. Ise võisime nii kaua oodata omaniku majas, kus tema naine pakkus meile kohvi ja viis meid väiksele linnatuurile. Meie esialgne arvamus linnast muutus kohe, kui nägime superarmast peatänavat ja randasid, kus meri oli veel helesinisem ja liiv veel valgem, kui Albany’s :) Nii kahju, et meie fotokas enam ei tööta, seda on raske sõnadega kirjeldada. Otsus Dongarasse elama jääda võeti vastu umbes minutiga, nagu meil ikka viimasel ajal kombeks on :D
Õnneks oli Lauri ka kohe linna jõudes meie plaaniga nõus, seda enam, et Dongara on kalastuslinn ja crayfish’ide püügi hooaeg oli just alanud. Plaaniga kalalaevale tööle minna me tegelikult põhja poole sõitma hakkasimegi. Karratha ja Broome asuvad Austraalia põhjaosas, mis tähendab seda, et hetkel on seal umbes 35 kraadi sooja ja kohe-kohe on algamas vihmaperiood, mis kestab kaks kuud. Detsembris-jaanuaris tõuseb temperatuur 40 kraadini, mis on eestlase jaoks selgelt liiga palju. Seega jääme esialgu Dongarasse ja proovime siin mingit tööd leida.
Ahjaa auto.... uus generaator läks meile maksma 700 dollarit :S Peaaegu sama palju kui auto ise. Suht masendav. Aga pole hullu... õnneks oli palgapäev ja kolme peale makstes ei tule summa nii suur. Rullime rõõmsalt edasi :D
Monday, November 3, 2008
N2dal Perthis ja siis tripile :)
Tundub, et Beatty Lodge on eestlaste hulgas üks populaarsemaid kohti, sest peale meie käis sealt nädala jooksul läbi umbes 10 eestlast. Võrreldes eelmise Scarborough Beachi backpackeriga oli Beatty Lodge täielik lux-hotell :) Esimestel päevadel pidime igal hommikul tegema check-out’i ja tuba vahetama, viimased neli päeva saime olla kaheses toas, mille eest maksime mõlemad 25 dollarit ööpäevas (suht soodne võrreldes mõne teise hosteliga, kus öö 10-ses dormis maksab sama palju). Töötajad olid hästi sõbralikud ja abivalmid, toad puhtad ning pidevalt toimusid mingid üritused. Jajah bassein oli ka, aga see oli suletud, kuna Austraalias on endiselt talv :D
Beatty Lodge’s kohtasime palju toredaid inimesi...alustades Siimust ja Triinust ja lõpetades Raidiga, kes tuli meiega hiljem tripile kaasa. Kohe meie hosteli kõrval oli Oliveri ja Villemi korter, nii et enamus õhtuid veetsime Villemi juures. Päeval käisime tööd otsimas või rannas :P Laupäeval kogunes Cottesloe randa kokku 17 eestlast!! Ma pole isegi Eestis nii suure seltskonnaga rannas käinud :D
See on yks tore eesti kutt Jaanus, kellega kohtusime yllatus-yllatus: Aussi Jobs'is :)
Pühapäeval oli Perthis 20 viimase aasta soojarekord ja tundus et kõik Perthi elanikud olid sellel päeval kogunenud Scarborough randa.
See päev on ajalooline ka meie jaoks, kuna rannas chillides tulime järsku mõttele, et Perthis on oldud juba piisavalt ja et võiks osta auto ja lihtsalt kuskile mujale edasi liikuda. Ja seda otsust ei ole tulnud kahetseda :) Meid on nüüd kokku neli: Mammu, Lauri, Villem ja Rait. Raidil ei olnud Perthis mingeid kohustusi, kuna ta oli alles 2 nädalat tagasi Austraaliasse jõudnud ja polnud jõudnud veel isegi hakata tööd otsima. Villemil juhtus selline tore lugu, et esmaspäeval tööle helistades, et ta on haige ja ei saa täna tulla, öeldi talle, et tegelikult ei peagi sa enam tulema, kuna tööd on vähe, mis meile täitsa sobis ;)
Niisiis tuli meil täita 4 ülesannet: leida Villemi korterisse uued üürnikud, leida töö, osta auto ja matkavarustus. Üürnike leidmine käis kiirelt: Markus & co olid kohe nõus sisse kolima; töö leidsime Aussi Jobs’ist juba teisel päeval, viinamarja lehtede korjamine Bunbury lähedal, mis algas 3. novembril, mis jättis meile piisavalt aega veel enne lõunas ringi trippida.
Auto leidmiseks ostsime Quokka ja helistasime läbi terve hunniku kuulutusi. Enamus autosid olid juba ära ostetud või siis isegi meie jaoks liiga vanad. Lõpuks leidsime 8-kohalise 1984. aasta Mazda van’i (sama vana kui mina :D), mis kuulutuse järgi meile täitsa sobis. Lendasime bussiga kohale teise linna otsa ja meid ootas ees maaima naljakaim automüük. Kuna peremeest ei olnud kodus, siis näitas meile autot tema mustanahaline naine, kes pidi proovisõidule kaasa võtma umbes 6-kuuse beebi, kuna tal ei saanud teda üksi koju jätta. Ega me midagi täpselt ei osanudki vaadata, auto põhimõtteliselt edasi liikus ja kere oli ka ok, kui välja arvata mõlki sõidetud parem külg ja fakt mitte ühtegi akent ei saa lukustada. Hind langes lõpuks 1300 dollari peale, mis on meie rahas umbes 10 000 kr. Ainuke paber, mille müüjalt kaasa saime, oli vihikust välja rebitud paber, millele oli peale kirjutatud auto hind, allkiri ja telefoni number :D Ülejäänud dokumendid pidid postiga hiljem Tony aadressile järele tulema. Ei tea kas politseile vahelejäädes on see paber piisav :D? Ahjaa... miks need inimesed tundusid meile usaduväärsed? Sest neil oli terve maja Jeesus Kristuse pilte täis ;)
Meie PYSS!!! (nimi sai autole v2ljam6eldud juba septembri alguse koos Airi ja Kreetega) :)
Nonii ja siis matkavarustus. Oleme kõik linnainimesed, kelle jaoks oli see elu esimene matk. Arvasime, et peaks olema piisav, kui meil on telk, magamiskotid, madratsid, süüa, juua (loe: ohtralt odavat veini), surfilaud ja kirves. Rait arvas, et veel oleks vaja nööri, teipi ja kardinaid :D:D Viimased päevad Perthis tegelesimegi varustuse sebimisega.
Triin-Liis informeeris meid, et kõige odavamat staffi saab Cash Converter’itest, mis on meie mõistes pandimajad. Ahjaa TRIIN-LIIS, selle nime peate kindlasti omale meelde jätma, kuna tegemist on Perthi kõige toredama eestlasega, kes on meid niiiiiiii palju aidanud :)
Pildike Triin-Liisist ja Triinist:
Ta on oma boyfriendi Kunoga Perhis elanud juba 10 kuud ja hetkel töötab ta kohalikus Keskkonnaministeeriumis. Nad peavad Perthis olema veel kuni 2009. aasta lõpuni, kuna Kunol on sponsorship viisa, mis tähendab umbes midagi sellist, et tööandja garanteerib Kunole viisa natuke pikemaks ajaks, kui meil on Working hoiday viisa ja vastutasuks peab Kuno nende heaks töötama.
Koos Triini-Liisi, Kuno, Siimu, Triini, Villemi ja veel kahe eesti kutiga, kelle nime ma siinkohal ei suuda meenutada, pidasime 21. oktoobril Beatty Lodge’s ära ka minu sünnipäevapeo :) Jeejee lõpuks olengi 24! Tänks kõigile ilusate soovide eest ja ärge mind päris ära unustage ;) Erilised tänud USA Liinale ja tädi Helmile sünnipäeva laulu eest!
Aga tagasi varustuse juurde... Perthi erinevatest cash converteritest õnnestus meil leida nii mõndagi vajalikku. Umbes 200 dollari eest saime kraami kokku, alustades külmakastist ja lõpetades õngede, surfilaudade ja sigaretisüütaja-elektristepsliga, mis muuseas ostus üheks kõige olulisemaks vahendiks (kuna sellega saab autos laadida telefone, laptoppe ja kõike muud matkaks vajalikku :D).
Kellegil ettenägelikul inimesel tuli mõte lasta auto enne väljasõitu üle vaadata. Sõitsime Scarborough Beach road’ile, kuna olime eelnevalt seal näinud firmasid, mis tegelevad autode müügi ja remondiga. Ja leidsimegi töökoja, kes pakkus ülevaatust-õlide ja filtrite vahetust 165 dollariga, mis ei olegi siinkohal nii oluline, kuna selles töökojas sattusime inimese otsa, kelle naaber oli ülla-ülla.... samuti eestlane!! Loomulikult tuli töökoja omanikul kohe oma naabrile helistada, et informeerida teda 4 eestlase kohalolekust oma töökojas. Sellele järgnes 20minutiline vestlus Villemi ja Eesti sõjapõgenik Endel Wasseri vahel :D Endlil ei olnud 50 aasta jooksul ükski eestlane külas käinud, mistõttu saime järgmisel päeval tema ja tema Austria-päritolu naise Elisabethiga Morley kohalikus restoranis kokku. Nad rääkisid mõlemad puhast eesti keelt ja väga põnevaid lugusid II Maailmasõjast. Siin väike pilt meie kokkusaamisest :)
PS Elisabeth meenutas mulle väga tädi Helmit :)
Reede hommikul algas meie trip marsruudil Perth-Kondinin-Albany-Margaret River-Busselton-Bunbury, aga sellest juba lähemalt lähipäevil ;)
Beatty Lodge’s kohtasime palju toredaid inimesi...alustades Siimust ja Triinust ja lõpetades Raidiga, kes tuli meiega hiljem tripile kaasa. Kohe meie hosteli kõrval oli Oliveri ja Villemi korter, nii et enamus õhtuid veetsime Villemi juures. Päeval käisime tööd otsimas või rannas :P Laupäeval kogunes Cottesloe randa kokku 17 eestlast!! Ma pole isegi Eestis nii suure seltskonnaga rannas käinud :D
See on yks tore eesti kutt Jaanus, kellega kohtusime yllatus-yllatus: Aussi Jobs'is :)
Pühapäeval oli Perthis 20 viimase aasta soojarekord ja tundus et kõik Perthi elanikud olid sellel päeval kogunenud Scarborough randa.
See päev on ajalooline ka meie jaoks, kuna rannas chillides tulime järsku mõttele, et Perthis on oldud juba piisavalt ja et võiks osta auto ja lihtsalt kuskile mujale edasi liikuda. Ja seda otsust ei ole tulnud kahetseda :) Meid on nüüd kokku neli: Mammu, Lauri, Villem ja Rait. Raidil ei olnud Perthis mingeid kohustusi, kuna ta oli alles 2 nädalat tagasi Austraaliasse jõudnud ja polnud jõudnud veel isegi hakata tööd otsima. Villemil juhtus selline tore lugu, et esmaspäeval tööle helistades, et ta on haige ja ei saa täna tulla, öeldi talle, et tegelikult ei peagi sa enam tulema, kuna tööd on vähe, mis meile täitsa sobis ;)
Niisiis tuli meil täita 4 ülesannet: leida Villemi korterisse uued üürnikud, leida töö, osta auto ja matkavarustus. Üürnike leidmine käis kiirelt: Markus & co olid kohe nõus sisse kolima; töö leidsime Aussi Jobs’ist juba teisel päeval, viinamarja lehtede korjamine Bunbury lähedal, mis algas 3. novembril, mis jättis meile piisavalt aega veel enne lõunas ringi trippida.
Auto leidmiseks ostsime Quokka ja helistasime läbi terve hunniku kuulutusi. Enamus autosid olid juba ära ostetud või siis isegi meie jaoks liiga vanad. Lõpuks leidsime 8-kohalise 1984. aasta Mazda van’i (sama vana kui mina :D), mis kuulutuse järgi meile täitsa sobis. Lendasime bussiga kohale teise linna otsa ja meid ootas ees maaima naljakaim automüük. Kuna peremeest ei olnud kodus, siis näitas meile autot tema mustanahaline naine, kes pidi proovisõidule kaasa võtma umbes 6-kuuse beebi, kuna tal ei saanud teda üksi koju jätta. Ega me midagi täpselt ei osanudki vaadata, auto põhimõtteliselt edasi liikus ja kere oli ka ok, kui välja arvata mõlki sõidetud parem külg ja fakt mitte ühtegi akent ei saa lukustada. Hind langes lõpuks 1300 dollari peale, mis on meie rahas umbes 10 000 kr. Ainuke paber, mille müüjalt kaasa saime, oli vihikust välja rebitud paber, millele oli peale kirjutatud auto hind, allkiri ja telefoni number :D Ülejäänud dokumendid pidid postiga hiljem Tony aadressile järele tulema. Ei tea kas politseile vahelejäädes on see paber piisav :D? Ahjaa... miks need inimesed tundusid meile usaduväärsed? Sest neil oli terve maja Jeesus Kristuse pilte täis ;)
Meie PYSS!!! (nimi sai autole v2ljam6eldud juba septembri alguse koos Airi ja Kreetega) :)
Nonii ja siis matkavarustus. Oleme kõik linnainimesed, kelle jaoks oli see elu esimene matk. Arvasime, et peaks olema piisav, kui meil on telk, magamiskotid, madratsid, süüa, juua (loe: ohtralt odavat veini), surfilaud ja kirves. Rait arvas, et veel oleks vaja nööri, teipi ja kardinaid :D:D Viimased päevad Perthis tegelesimegi varustuse sebimisega.
Triin-Liis informeeris meid, et kõige odavamat staffi saab Cash Converter’itest, mis on meie mõistes pandimajad. Ahjaa TRIIN-LIIS, selle nime peate kindlasti omale meelde jätma, kuna tegemist on Perthi kõige toredama eestlasega, kes on meid niiiiiiii palju aidanud :)
Pildike Triin-Liisist ja Triinist:
Ta on oma boyfriendi Kunoga Perhis elanud juba 10 kuud ja hetkel töötab ta kohalikus Keskkonnaministeeriumis. Nad peavad Perthis olema veel kuni 2009. aasta lõpuni, kuna Kunol on sponsorship viisa, mis tähendab umbes midagi sellist, et tööandja garanteerib Kunole viisa natuke pikemaks ajaks, kui meil on Working hoiday viisa ja vastutasuks peab Kuno nende heaks töötama.
Koos Triini-Liisi, Kuno, Siimu, Triini, Villemi ja veel kahe eesti kutiga, kelle nime ma siinkohal ei suuda meenutada, pidasime 21. oktoobril Beatty Lodge’s ära ka minu sünnipäevapeo :) Jeejee lõpuks olengi 24! Tänks kõigile ilusate soovide eest ja ärge mind päris ära unustage ;) Erilised tänud USA Liinale ja tädi Helmile sünnipäeva laulu eest!
Aga tagasi varustuse juurde... Perthi erinevatest cash converteritest õnnestus meil leida nii mõndagi vajalikku. Umbes 200 dollari eest saime kraami kokku, alustades külmakastist ja lõpetades õngede, surfilaudade ja sigaretisüütaja-elektristepsliga, mis muuseas ostus üheks kõige olulisemaks vahendiks (kuna sellega saab autos laadida telefone, laptoppe ja kõike muud matkaks vajalikku :D).
Kellegil ettenägelikul inimesel tuli mõte lasta auto enne väljasõitu üle vaadata. Sõitsime Scarborough Beach road’ile, kuna olime eelnevalt seal näinud firmasid, mis tegelevad autode müügi ja remondiga. Ja leidsimegi töökoja, kes pakkus ülevaatust-õlide ja filtrite vahetust 165 dollariga, mis ei olegi siinkohal nii oluline, kuna selles töökojas sattusime inimese otsa, kelle naaber oli ülla-ülla.... samuti eestlane!! Loomulikult tuli töökoja omanikul kohe oma naabrile helistada, et informeerida teda 4 eestlase kohalolekust oma töökojas. Sellele järgnes 20minutiline vestlus Villemi ja Eesti sõjapõgenik Endel Wasseri vahel :D Endlil ei olnud 50 aasta jooksul ükski eestlane külas käinud, mistõttu saime järgmisel päeval tema ja tema Austria-päritolu naise Elisabethiga Morley kohalikus restoranis kokku. Nad rääkisid mõlemad puhast eesti keelt ja väga põnevaid lugusid II Maailmasõjast. Siin väike pilt meie kokkusaamisest :)
PS Elisabeth meenutas mulle väga tädi Helmit :)
Reede hommikul algas meie trip marsruudil Perth-Kondinin-Albany-Margaret River-Busselton-Bunbury, aga sellest juba lähemalt lähipäevil ;)
Saturday, November 1, 2008
Williamsi seiklused
Laupäeval, 4. oktoobril pakkisime oma asjad Scarborough Beachi backpackeris kokku ja sõitsime bussiga Williams’isse. Meid ootas ees töö Caltex roadhouse’is, mille saime läbi Aussi Jobsi (see on sama agentuur, kust Kreete ja Airi ka töö leidsid). Mammu pandi tööle bensukasse leti taha ja Lauri oli kitchen hand-kelner-koristaja all in one :) Palk oli nädala sees 17,5 dollarit tunnis ja nädalavahetusel 20,5 dollarit. Kuna ühtegi vaba päeva ei olnud, siis teenisime nädalas umbes 800 dollarit kätte, millega võib täitsa rahule jääda.
Enamus roadhouse töötajatest olid backpackerid, kes elasid kõik meiega ühes majas, mitte väga kaugel töökohast. Alguses oli meid kokku üheksa – meie, 2 inglise tüdrukut, 3 saksa tüdrukut, hollandlane ja prantslane. Juba teisel päeval oli majas suur pidu, kuna inglise tüdrukute töö sai läbi ja nad sõitsid Balile puhkama. Õhtu jooksul käis majast läbi terve kohalik jalgpallimeeskond :D Kõik backpackerid olid hästi lahedad ja abivalmid, samuti kohalikud töötajad. Kõige lahedam kuju oli kokk Steve, kes 2 aastat järjest on iga päev kanepit suitsetanud :D
Williams ise oli selline väike linnake, 3 tänavat ühtepidi ja 5 teistpidi. Sealsetel tänavatel ringi liikudes tekkis tunne, et oleme sattnud õudusfilmi, kuna ei näinud kunagi kedagi ringi liikumas. Ainult meie ja pikad tühjad tänavad. Majade ees seisid küll autod, kuid inimesi ei olnud kuskil näha, isegi õhtuti olid aknad pimedad.
No ja siis meie ülemus supernaine Laurel... Alguses ei osanud midagi halba arvata, kuna Anissa Aussi Jobsist kiitis seda kohta ja telefonis rääkides tundus Laurel päris tore. Esimene kahtlus tekkis siis, kui saksa tüdrukud rääkisid, et enamus backpackereid ei ole Williamsis üle ühe päeva vastu pidanud, kuna Laurel on täieik bitch, kes elab oma tujusid töötajate peal välja. Oli näha, et esimestel päevadel Laurel tõesti üritas ennast tagasi hoida ja (vähemalt meie ees) ennast heast küljest näidata. Päev-päevalt läks asi aga hullemaks ja lõpuks saime sõimata täiesti tühiste asjade eest, a la et kohvi vaht pole piisavalt crema või et tankurit tuleb puhastada 5, mitte 2 lapiga... Kui talle midagi ei meeldinud, siis ta lendas sulle suure hooga peale, tõenäoliselt millegagi visates ja siis näitas karjudes „This is MY business, this MY money!!“ ette, kuidas asju õigesti teha. Meil läks hästi, ühe korra loobiti põrandaharja ja ühe korra lappidega, varasematel aegadel olid bensukas ka noad lennanud :D
Aga jah, pidasime seal vastu täpselt 11 päeva. Õnneks oli palgapäev just lahkumisele eelneval päeval, seega rahalises mõttes me midagi ei kaotanud. Williamsist lahkudes olime jõudnud teenida täpselt sama palju raha, kui oli meil Austraaliasse jõudes... Seega läksime Perthi tagasi ja alustasime jälle nullist :)
Hahhaaa see äratulek oli ka muidugi päris naljakas. Meil ei olnud sellel hetkel veel autot ja me ju ei plaaninud seda lahkumist, mistõttu polnud meil ka bussipileteid. Pakkisime oma kotid majas kokku ja tassisime need bussijaama, mis ülla-ülla, asub otse Caltex Roadhouse’i territooriumil. Õnneks oli Lauren just bensukast minema sõitnud, seega rohkem me teda (sellel päeval) nägema ei pidanud. Istusime oma kohvrite otsas ja tutvusime samuti Perthi bussi ootavate inglastest backpackeritega, kes töötasid Williams’is ja läksid Perthi nädalavahetust veetma. Nende käest kuulsimegi, et piletid oleks tulnud juba varem ära osta, kuna siin bussides pileteid ei müüda. Pidime juba hääletama minema, aga õnneks oli bussis paar vaba kohta ja bussijuht lubas meil ikkagi peale istuda.
Perthi jõudes oli tunne nagu oleks jõudnud tagasi koju :) See meeldiv tunne ei kestnud aga kaua, kuna kodulinnal ei olnud meile pakkuda mitte ühtegi vaba hostelit. Viisime oma kohvrid siis raudteejaama pakihoidu, ostsime veini ja läksime oma lemmik parki chillima ja tuleviku plaane arutama. Kõige põletavam probleem oli muidugi öömaja leidmine. Kuna kohvritele tuli juba 2 tunni pärast järgi minna, siis otsustasime asjad viia Oliveri korterisse, et siis jälle linna peale tagasi minna backpackerit otsima. Täpselt Oliveri maja kõrval asub hostel Beatty Lodge, kust igaks juhuks läbi astusime. Hommikul olime sinna helistanud ja siis öeldi, et kõik kohad on kinni. Ma ei tea kas me nägime tõesti nii õnnetud välja, aga neil õnnestus meile ikkagi kohad välja sebida :)
Enamus roadhouse töötajatest olid backpackerid, kes elasid kõik meiega ühes majas, mitte väga kaugel töökohast. Alguses oli meid kokku üheksa – meie, 2 inglise tüdrukut, 3 saksa tüdrukut, hollandlane ja prantslane. Juba teisel päeval oli majas suur pidu, kuna inglise tüdrukute töö sai läbi ja nad sõitsid Balile puhkama. Õhtu jooksul käis majast läbi terve kohalik jalgpallimeeskond :D Kõik backpackerid olid hästi lahedad ja abivalmid, samuti kohalikud töötajad. Kõige lahedam kuju oli kokk Steve, kes 2 aastat järjest on iga päev kanepit suitsetanud :D
Williams ise oli selline väike linnake, 3 tänavat ühtepidi ja 5 teistpidi. Sealsetel tänavatel ringi liikudes tekkis tunne, et oleme sattnud õudusfilmi, kuna ei näinud kunagi kedagi ringi liikumas. Ainult meie ja pikad tühjad tänavad. Majade ees seisid küll autod, kuid inimesi ei olnud kuskil näha, isegi õhtuti olid aknad pimedad.
No ja siis meie ülemus supernaine Laurel... Alguses ei osanud midagi halba arvata, kuna Anissa Aussi Jobsist kiitis seda kohta ja telefonis rääkides tundus Laurel päris tore. Esimene kahtlus tekkis siis, kui saksa tüdrukud rääkisid, et enamus backpackereid ei ole Williamsis üle ühe päeva vastu pidanud, kuna Laurel on täieik bitch, kes elab oma tujusid töötajate peal välja. Oli näha, et esimestel päevadel Laurel tõesti üritas ennast tagasi hoida ja (vähemalt meie ees) ennast heast küljest näidata. Päev-päevalt läks asi aga hullemaks ja lõpuks saime sõimata täiesti tühiste asjade eest, a la et kohvi vaht pole piisavalt crema või et tankurit tuleb puhastada 5, mitte 2 lapiga... Kui talle midagi ei meeldinud, siis ta lendas sulle suure hooga peale, tõenäoliselt millegagi visates ja siis näitas karjudes „This is MY business, this MY money!!“ ette, kuidas asju õigesti teha. Meil läks hästi, ühe korra loobiti põrandaharja ja ühe korra lappidega, varasematel aegadel olid bensukas ka noad lennanud :D
Aga jah, pidasime seal vastu täpselt 11 päeva. Õnneks oli palgapäev just lahkumisele eelneval päeval, seega rahalises mõttes me midagi ei kaotanud. Williamsist lahkudes olime jõudnud teenida täpselt sama palju raha, kui oli meil Austraaliasse jõudes... Seega läksime Perthi tagasi ja alustasime jälle nullist :)
Hahhaaa see äratulek oli ka muidugi päris naljakas. Meil ei olnud sellel hetkel veel autot ja me ju ei plaaninud seda lahkumist, mistõttu polnud meil ka bussipileteid. Pakkisime oma kotid majas kokku ja tassisime need bussijaama, mis ülla-ülla, asub otse Caltex Roadhouse’i territooriumil. Õnneks oli Lauren just bensukast minema sõitnud, seega rohkem me teda (sellel päeval) nägema ei pidanud. Istusime oma kohvrite otsas ja tutvusime samuti Perthi bussi ootavate inglastest backpackeritega, kes töötasid Williams’is ja läksid Perthi nädalavahetust veetma. Nende käest kuulsimegi, et piletid oleks tulnud juba varem ära osta, kuna siin bussides pileteid ei müüda. Pidime juba hääletama minema, aga õnneks oli bussis paar vaba kohta ja bussijuht lubas meil ikkagi peale istuda.
Perthi jõudes oli tunne nagu oleks jõudnud tagasi koju :) See meeldiv tunne ei kestnud aga kaua, kuna kodulinnal ei olnud meile pakkuda mitte ühtegi vaba hostelit. Viisime oma kohvrid siis raudteejaama pakihoidu, ostsime veini ja läksime oma lemmik parki chillima ja tuleviku plaane arutama. Kõige põletavam probleem oli muidugi öömaja leidmine. Kuna kohvritele tuli juba 2 tunni pärast järgi minna, siis otsustasime asjad viia Oliveri korterisse, et siis jälle linna peale tagasi minna backpackerit otsima. Täpselt Oliveri maja kõrval asub hostel Beatty Lodge, kust igaks juhuks läbi astusime. Hommikul olime sinna helistanud ja siis öeldi, et kõik kohad on kinni. Ma ei tea kas me nägime tõesti nii õnnetud välja, aga neil õnnestus meile ikkagi kohad välja sebida :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
