Wednesday, September 23, 2009
Monday, April 20, 2009
väike vahepala
avastasin täna õudusega, et pole kaks päeva oma konditsioneeri kasutanud... sügis jõudis lõpuks dampieri. palmidel langevad lehed ja lõpuks ometi saab t-särki kanda. lähipäevil plaanis ka randa minna, kus umbes detsembrist saadik pole käinud :P
päeva soovitus - ära hüppa pea ees basseini, kui seal pole vett sees. tähelepanu võiks pöörata ka lukustatud väravale ja sildile "pool closed. no water."
päeva soovitus - ära hüppa pea ees basseini, kui seal pole vett sees. tähelepanu võiks pöörata ka lukustatud väravale ja sildile "pool closed. no water."
Thursday, April 2, 2009
3 kuud hiljem
Sellest on nüüd möödas 3 kuud, kui viimati kirjutasin. Peaksin blogi nime ära muutma, kuna nüüd on alles jäänud ainult Mammu ja sõbrad.
Kreete ja Airi peaksid kuskil Melbourne’i lähedal paprikaid korjama ja Lauri otsustas veel mõnda aega Karrathas raha teenida ning siis aasiasse reisima minna. Minu lennuk väljus Karratha lennuväljalt 8. märtsil. Peale pikka nõupidamist iseendaga jõudsin otsusele, et koju veel minna ei taha ja kuna enamus Austraaliast on nägemata, siis ühinesin oma Mermaid’i töökaaslaste Kindy, Jade’i ja Hollyga, kellega koos tulime avastama idakallast :P Meiega koos reisivad veel Jade’i vanem vend Julian ja Jade’i ja Kindy sõbranna Ariel, kes kõik on pärit Kanadast, Vancouverist. Eurooplased on selges vähemuses – mina (üllatus-üllatus!! )Eestist ja Holly Inglismaalt, New Castle’ist.
minu uus pere
Aeg aastavahetusest märtsi alguseni möödus vaheldumisi töötades ja pidutsedes kiiresti. Vbl oleks õigem öelda töötades ja ühtlasi ka pidutsedes, kuna ei suuda meenutada vahetust, mis ei oleks alanud väikse Jägerbombita? Meie sealoleku ajal pidi baari manager kolmekordistama Jägermeistri tellimust... millest loomulikult ei piisanud. Lõpuks läks asi nii hulluks, et saatsime kliente Karratha Woolworths’i Jägermeistri järele. Kujutan ette omaniku hämmingut, kui ta peale meie lahkumist laos aina kasvavaid Jägermeistri hunnikuid märkab :D
Tagantjärgi mõeldes natuke kahetsen, kuna kaotasin tänu Jägerbomb’idele päris suure hunniku raha, üks shot oli 9 daala :S Õnneks olen ma natuke paremas seisus, kui näiteks Jade, kes viimast palka ei saanudki, kuna kogu raha läks baaris joodud alkoholi katteks :D Holly arvutuste kohaselt oleks ta Mermaid’is töötatud aasta jooksul säästnud 10 000 daala, kui poleks nii palju joonud. Paneb natuke mõtlema....aga samas... tore oli ju :)! Dampier’ist lahkusin 5000 daala võrra rikkamana, mis 3 kuu kohta ei olegi nii paha tulemus, arvestades seda, kui palju ma baaris raha raiskasin. Lisaks sellele ostsin uue läpaka ja terve hunniku uusi riideid. Mitte et ma edev oleks, võtsin seal oldud aja jooksul lihtsalt 15 kg juurde :D
Mis siis veel nende 3 kuu jooksul Dampier’is põrutavat juhtus? Tundub, et koht on eestlaste hulgas järsku populaarseks saanud. Umbes kuu peale meid jõudis Karrathasse Liisu, kellele peagi järgnesid 2 tema sõpra. Siis tulid Katri ja Keity (läbi Lauri??) ja peale seda veel minu kursaõde Ave koos 4 sõbraga. Kuuldavasti on nad kõik nüüd Karrathas/Dampieris töö leidnud, tüdrukud töötavad Karratha pubis ja poisid said tööd ehitusel.
Eestlased vallutsid Dampieri!!
Maha on peetud ka esimesed Dampieri eestlaste peod, kus Dampier Palm Beach’i kogunes kokku ligi 10 eestlast yay!! Kahjuks pidin sellel päeval töötama ja nägin ainult purjus Liisut ja Laurit, kes pubisse tulid take-away’sid võtma.
Fair enough.. vahepeal peab töötama ka ja ei saa öelda, et mul nende 2 kuu jooksul vähe pidusid oleks olnud. Üks kindlasti kõige meeldejäävam pidu oli Hearson Cove’i rannas veebruari alguses – mina, Kylie, Jill ja Teagan oma boyfriend’idega, Jake, Ace, Charlie ja veel hunnik kohalikke, kelle nime ma siin kohal ei suuda meenutada. See on see sama rand, kus varem Lauriga ka olin käinud. Kogu rand on kaetud teokarpidega ja ookean on kogu lahe ulatuses hästi madal. Kui kaldalt vaadata, siis tundub, et tegemist on hiiglasliku jääväljaga. Superhea muusika, bonfire, Kylie ja Jill oma glowball’idega – just too good to be true :)
Teine kõige meeldejäävam pidu Dampier’is juhtus spontaanselt peale meie hotelli beergarden’is toimunud üritust Doof For The Bush, mis korraldati Victoria metsatulekahjude toetuseks (kogu teenitud raha annetati tulekahju ohvritele). Peale seda, kui pidu hotellis läbi sai, hakkas rahva hulgas levima jutt, et kõik lähevad edasi Palm Beach’ile. Hüppasime esimese ettejuhtuva auto peale ja randa jõudes ootas meid ees juba umbes 50 inimest. Kohe peale meid jõudsid sinna ka DJ-d, kes seadsid üles puldi ja kõlarid otse keset randa. Kahjuks ei ole mul praegu võimalik üles laadida videosid sellest peost, aga see oli super!! Tantsid sõna otseses mõttes palmide all, kuulad parimat house muusikat ja vaatad Hollyt ja Kylie’t, kes tantsivad fireballidega :P Ma tüütasin Mel’i päris pikalt püüdes talle selgitada, et see ON parim pidu, kus ma kunagi käinud olen. Just see, et see juhtus spontaanselt, mitte et keegi pani 2 nädalat enne kuskile kuulutused üles, et tulge kohale. Ei, lihtsalt jutt levis ühelt teisele, et miskit toimub rannas ja kõik tulid kohale :)
Hüvastijätupidu toimus....üllatus-üllatus!! Mermaidi baaris ja midagi märkimisväärset ei juhtunud. Mõned pildid sellest peost...
Melissa
Bundy
Nick
Amanda
Desirae
Ace
and last, but not least... Kindy mai laav :D
Niisiis otsustasin oma hullude töökaaslastega trippima minna. Algus ei olnud paljutõotav – lahkumise hommikul kell 7 koputasid minu uksele Kindy, Jade ja Nick, kes kutsusid mind baari viimaseid jägerbombe tegema... selline algus siis.
Nick ja CJ hommikul kell 7
Jägerid hommikul kell 8
Lennuk pidi väljuma kell 5 õhtul ja kella 3ks polnud nad kumbki veel alustanud asjade pakkimist, rääkimata tubade koristamisest. Kindy oli üldse kadunud. Olin suht kindel, et olen ainus, kes sellel päeval Dampierist lahkub ja tegin juba plaane, millega Perthis tegelema hakkan, kui üksi sinna jõuan.
Kindy ja Jade päeval kell 3
Juhtus aga ime ja nad mõlemad said asjad (küll teiste kaasabil) veerand 5ks pakitud. Omanik sõidutas meid lennujaama, terve aeg naerdes, et ei ole mitte mingit võimalust, et Kindy lastakse lennuki peale ja ta peab meile poole tunni pärast uuesti lennujaama järgi tulema. Panime Kindyle päikeseprillid pähe ja lugesime talle sõnad peale, et ta mitte mingil juhul oma suud lahti ei teeks. Check-in’is küsiti talt, kas ta on kindel, et ei ole alkoholi tarvitanud, mille peale ta hakkas lihtsalt naerma ja vaatas meile otsa (kuna tal ei olnud lubatud rääkida) :D Jällegi juhtus ime ja meid lasti check-in’ist läbi. Lennuki peale minekut oodates jõudis Kindy vahepeal korduvalt käe ümber visata enda kõrval istuvale keskealisele mehele, kes õnneks võttis asja huumoriga. Lennukisse saime jälle lihtsalt, meid paigutati Jade’iga lihtsalt Kindy kõrvale istuma ja loeti sõnad peale, et me talle rohkem alkoholi ei annaks, mis oli niigi ilmselge.
Perthi lennujaamas ootasid meid Mel ja Holly, kes oli Perthi lennanud juba nädal enne meid. Käisime North Bridge’il kõik koos õhtust söömas ja peale seda jätsime pisaratega võideldes Mel’iga lennujaamas hüvasti. Ma ei ole siiani kohanud ühtegi nii positiivset ja armast inimest nagu Melissa. Esimesest päevast saadik oli ta Mermaidis minu lemmik ja mitte miski tema juures ei ütle, et ta on 42aastane. Kui kunagi Perthi peaksin tagasi sattuma, siis lähen talle kindlasti külla ja kui ta jõuludeks piisavalt raha suudab kõrvale panna, siis tuleb ta Eestisse :) Ta ei ole kunagi lund, rääkimata valgetest jõuludest näinud.
Lend Perthist Sydneysse oli pikk ja igav. Proovisin magada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Sydneysse jõudsime kell 8 hommikul, sooja oli umbes 20 kraadi ja vihma sadas. Dampieri 40kraadisest kuumusest tulles tundus see nagu oleks astunud külmkappi. Loomulikult ei olnud mul soojasid riideid, kuna olin kõik oma teksad-pusad-kampsunid Dampierist Eestisse tagasi saatnud (nähtavasti lakkas mu aju suures kuumuses funktsioneerimast). Kuna Jade’i venna lennukini oli veel paar tundi aega ja Julianil ei olnud telefoni, rääkimata meie numbritest, siis otsustasime ta rahvusvaheliste lendude terminalis ära oodata. Kindy laenas mulle oma dressipüksid ja Jade katkise džempri, milles oli oi-kui-hea lennujaama põrandal tunnike tukkuda.
Julian tänas jumalat, et me ta ära ootasime, kuna ainus asi mis ta Sydney’sse jõudes teadis oli see, et me peaksime paiknema hotellis nimega Queens Cross (hosteli nimi oli tegelikult Funkhouse ja see asus Kings Cross’il :D). Kings Cross on Sydney linnaosa, mis on koduks enamusele linna prostituutidest, narkomaanidest ja gaydest... tundsime ennast seal nagu kodus (Nali!!!)
Kuna arstid ei lubanud mul lähima 4 kuu jooksul enam veini juua, siis pean oma jutu siin kohal pooleli jätma. Kirjutan Sydney ja meie roadtripi seiklustest siis, kui jälle inspiratsioon tagasi tuleb.
Kreete ja Airi peaksid kuskil Melbourne’i lähedal paprikaid korjama ja Lauri otsustas veel mõnda aega Karrathas raha teenida ning siis aasiasse reisima minna. Minu lennuk väljus Karratha lennuväljalt 8. märtsil. Peale pikka nõupidamist iseendaga jõudsin otsusele, et koju veel minna ei taha ja kuna enamus Austraaliast on nägemata, siis ühinesin oma Mermaid’i töökaaslaste Kindy, Jade’i ja Hollyga, kellega koos tulime avastama idakallast :P Meiega koos reisivad veel Jade’i vanem vend Julian ja Jade’i ja Kindy sõbranna Ariel, kes kõik on pärit Kanadast, Vancouverist. Eurooplased on selges vähemuses – mina (üllatus-üllatus!! )Eestist ja Holly Inglismaalt, New Castle’ist.
minu uus pere
Aeg aastavahetusest märtsi alguseni möödus vaheldumisi töötades ja pidutsedes kiiresti. Vbl oleks õigem öelda töötades ja ühtlasi ka pidutsedes, kuna ei suuda meenutada vahetust, mis ei oleks alanud väikse Jägerbombita? Meie sealoleku ajal pidi baari manager kolmekordistama Jägermeistri tellimust... millest loomulikult ei piisanud. Lõpuks läks asi nii hulluks, et saatsime kliente Karratha Woolworths’i Jägermeistri järele. Kujutan ette omaniku hämmingut, kui ta peale meie lahkumist laos aina kasvavaid Jägermeistri hunnikuid märkab :D
Tagantjärgi mõeldes natuke kahetsen, kuna kaotasin tänu Jägerbomb’idele päris suure hunniku raha, üks shot oli 9 daala :S Õnneks olen ma natuke paremas seisus, kui näiteks Jade, kes viimast palka ei saanudki, kuna kogu raha läks baaris joodud alkoholi katteks :D Holly arvutuste kohaselt oleks ta Mermaid’is töötatud aasta jooksul säästnud 10 000 daala, kui poleks nii palju joonud. Paneb natuke mõtlema....aga samas... tore oli ju :)! Dampier’ist lahkusin 5000 daala võrra rikkamana, mis 3 kuu kohta ei olegi nii paha tulemus, arvestades seda, kui palju ma baaris raha raiskasin. Lisaks sellele ostsin uue läpaka ja terve hunniku uusi riideid. Mitte et ma edev oleks, võtsin seal oldud aja jooksul lihtsalt 15 kg juurde :D
Mis siis veel nende 3 kuu jooksul Dampier’is põrutavat juhtus? Tundub, et koht on eestlaste hulgas järsku populaarseks saanud. Umbes kuu peale meid jõudis Karrathasse Liisu, kellele peagi järgnesid 2 tema sõpra. Siis tulid Katri ja Keity (läbi Lauri??) ja peale seda veel minu kursaõde Ave koos 4 sõbraga. Kuuldavasti on nad kõik nüüd Karrathas/Dampieris töö leidnud, tüdrukud töötavad Karratha pubis ja poisid said tööd ehitusel.
Eestlased vallutsid Dampieri!!
Maha on peetud ka esimesed Dampieri eestlaste peod, kus Dampier Palm Beach’i kogunes kokku ligi 10 eestlast yay!! Kahjuks pidin sellel päeval töötama ja nägin ainult purjus Liisut ja Laurit, kes pubisse tulid take-away’sid võtma.
Fair enough.. vahepeal peab töötama ka ja ei saa öelda, et mul nende 2 kuu jooksul vähe pidusid oleks olnud. Üks kindlasti kõige meeldejäävam pidu oli Hearson Cove’i rannas veebruari alguses – mina, Kylie, Jill ja Teagan oma boyfriend’idega, Jake, Ace, Charlie ja veel hunnik kohalikke, kelle nime ma siin kohal ei suuda meenutada. See on see sama rand, kus varem Lauriga ka olin käinud. Kogu rand on kaetud teokarpidega ja ookean on kogu lahe ulatuses hästi madal. Kui kaldalt vaadata, siis tundub, et tegemist on hiiglasliku jääväljaga. Superhea muusika, bonfire, Kylie ja Jill oma glowball’idega – just too good to be true :)
Teine kõige meeldejäävam pidu Dampier’is juhtus spontaanselt peale meie hotelli beergarden’is toimunud üritust Doof For The Bush, mis korraldati Victoria metsatulekahjude toetuseks (kogu teenitud raha annetati tulekahju ohvritele). Peale seda, kui pidu hotellis läbi sai, hakkas rahva hulgas levima jutt, et kõik lähevad edasi Palm Beach’ile. Hüppasime esimese ettejuhtuva auto peale ja randa jõudes ootas meid ees juba umbes 50 inimest. Kohe peale meid jõudsid sinna ka DJ-d, kes seadsid üles puldi ja kõlarid otse keset randa. Kahjuks ei ole mul praegu võimalik üles laadida videosid sellest peost, aga see oli super!! Tantsid sõna otseses mõttes palmide all, kuulad parimat house muusikat ja vaatad Hollyt ja Kylie’t, kes tantsivad fireballidega :P Ma tüütasin Mel’i päris pikalt püüdes talle selgitada, et see ON parim pidu, kus ma kunagi käinud olen. Just see, et see juhtus spontaanselt, mitte et keegi pani 2 nädalat enne kuskile kuulutused üles, et tulge kohale. Ei, lihtsalt jutt levis ühelt teisele, et miskit toimub rannas ja kõik tulid kohale :)
Hüvastijätupidu toimus....üllatus-üllatus!! Mermaidi baaris ja midagi märkimisväärset ei juhtunud. Mõned pildid sellest peost...
Melissa
Bundy
Nick
Amanda
Desirae
Ace
and last, but not least... Kindy mai laav :D
Niisiis otsustasin oma hullude töökaaslastega trippima minna. Algus ei olnud paljutõotav – lahkumise hommikul kell 7 koputasid minu uksele Kindy, Jade ja Nick, kes kutsusid mind baari viimaseid jägerbombe tegema... selline algus siis.
Nick ja CJ hommikul kell 7
Jägerid hommikul kell 8
Lennuk pidi väljuma kell 5 õhtul ja kella 3ks polnud nad kumbki veel alustanud asjade pakkimist, rääkimata tubade koristamisest. Kindy oli üldse kadunud. Olin suht kindel, et olen ainus, kes sellel päeval Dampierist lahkub ja tegin juba plaane, millega Perthis tegelema hakkan, kui üksi sinna jõuan.
Kindy ja Jade päeval kell 3
Juhtus aga ime ja nad mõlemad said asjad (küll teiste kaasabil) veerand 5ks pakitud. Omanik sõidutas meid lennujaama, terve aeg naerdes, et ei ole mitte mingit võimalust, et Kindy lastakse lennuki peale ja ta peab meile poole tunni pärast uuesti lennujaama järgi tulema. Panime Kindyle päikeseprillid pähe ja lugesime talle sõnad peale, et ta mitte mingil juhul oma suud lahti ei teeks. Check-in’is küsiti talt, kas ta on kindel, et ei ole alkoholi tarvitanud, mille peale ta hakkas lihtsalt naerma ja vaatas meile otsa (kuna tal ei olnud lubatud rääkida) :D Jällegi juhtus ime ja meid lasti check-in’ist läbi. Lennuki peale minekut oodates jõudis Kindy vahepeal korduvalt käe ümber visata enda kõrval istuvale keskealisele mehele, kes õnneks võttis asja huumoriga. Lennukisse saime jälle lihtsalt, meid paigutati Jade’iga lihtsalt Kindy kõrvale istuma ja loeti sõnad peale, et me talle rohkem alkoholi ei annaks, mis oli niigi ilmselge.
Perthi lennujaamas ootasid meid Mel ja Holly, kes oli Perthi lennanud juba nädal enne meid. Käisime North Bridge’il kõik koos õhtust söömas ja peale seda jätsime pisaratega võideldes Mel’iga lennujaamas hüvasti. Ma ei ole siiani kohanud ühtegi nii positiivset ja armast inimest nagu Melissa. Esimesest päevast saadik oli ta Mermaidis minu lemmik ja mitte miski tema juures ei ütle, et ta on 42aastane. Kui kunagi Perthi peaksin tagasi sattuma, siis lähen talle kindlasti külla ja kui ta jõuludeks piisavalt raha suudab kõrvale panna, siis tuleb ta Eestisse :) Ta ei ole kunagi lund, rääkimata valgetest jõuludest näinud.
Lend Perthist Sydneysse oli pikk ja igav. Proovisin magada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Sydneysse jõudsime kell 8 hommikul, sooja oli umbes 20 kraadi ja vihma sadas. Dampieri 40kraadisest kuumusest tulles tundus see nagu oleks astunud külmkappi. Loomulikult ei olnud mul soojasid riideid, kuna olin kõik oma teksad-pusad-kampsunid Dampierist Eestisse tagasi saatnud (nähtavasti lakkas mu aju suures kuumuses funktsioneerimast). Kuna Jade’i venna lennukini oli veel paar tundi aega ja Julianil ei olnud telefoni, rääkimata meie numbritest, siis otsustasime ta rahvusvaheliste lendude terminalis ära oodata. Kindy laenas mulle oma dressipüksid ja Jade katkise džempri, milles oli oi-kui-hea lennujaama põrandal tunnike tukkuda.
Julian tänas jumalat, et me ta ära ootasime, kuna ainus asi mis ta Sydney’sse jõudes teadis oli see, et me peaksime paiknema hotellis nimega Queens Cross (hosteli nimi oli tegelikult Funkhouse ja see asus Kings Cross’il :D). Kings Cross on Sydney linnaosa, mis on koduks enamusele linna prostituutidest, narkomaanidest ja gaydest... tundsime ennast seal nagu kodus (Nali!!!)
Kuna arstid ei lubanud mul lähima 4 kuu jooksul enam veini juua, siis pean oma jutu siin kohal pooleli jätma. Kirjutan Sydney ja meie roadtripi seiklustest siis, kui jälle inspiratsioon tagasi tuleb.
Monday, January 5, 2009
Head uut aastat, kallikesed!
Häid jõule on vist natuke hilja soovida? Olen vahepeal laisk olnud ja pole viitsinud midagi kirjutada. Seljataga on 2 nädalat ränka tööd ja rohkelt pidusid :P
Kõik sai alguse 23. detsembri öösel, kui minu punkri ukse taha järjest inimesi hakkas kogunema. Seda juhtub siin muide tihti. Minu vagunelamu paikneb logistiliselt heas kohas, kõige keskel, ja seetõttu olen tihti peale tööd koju minnes ukse tagant järjekordse peo eest leidnud. Iseenesest on see mugav – kui soovin peolt lahkuda, siis tõmban ukse lihtsalt kinni :D
Ka igasuguse müra ja muusikaga olen vaikselt harjuma hakanud, arvestades seda, et üks minu naabritest, kitchenhand Daniel, mängib hommikust õhtuni trumme. Tegelikult on tal ka teine hobi, talle meeldib repeat’iga kuulata Nickelback’i superhitti „This Afternoon“, mis tundus päris hea laul olevat selle hetkeni, kuni seda umbes 100.-ndat korda pidin kuulama. See on nagu dejavu – iga hommik algab rõõmsalt „Lookin' like another Bob Marley day, hittin' from the bong like a diesel train...“ Tänkjuu Daniel, et mind selle fantastilise lauluga nii põhjalikult tutvustanud oled :)
No ja siis mu teine naaber, nõudepesija Ray. Talle meeldib iga õhtu ennast viskist segi tõmmata ja siis õudusfilme hakata vaatama, tehes sealjuures igasugu imelikke häälitsusi. Alguses ma arvasin, et need hääled tulevad filmidest. Nüüd olen aru saanud, et höhöhöööö-d jms häälitsused, mida siinkohal kirjeldada ei oska, ongi Ray öine suhtlusstiil. Kui seinale koputada, siis võib vastuseks saada ka „Fuck off“ vms. Kusjuures järgmisel hommikul on Ray jälle normaalne, nagu öösel poleks miskit juhtunud ja suure tõenäosusega küsib ta veel, et kuidas magasid ja millal kalale lähme :D Ilmselgelt ma kalale temaga minna ei julge.
Ühesõnaga said meie jõulud alguse öösel vastu 24.-ndat detsembrit, kui minu ukse taha kogunesid järjest Jade, Ace, Holly, Kylie ja lõpuks ka Lauri, kellel tööpäev järjekordselt ära jäi. Lauri töökaaslased on alkoholiga veel suuremad sõbrad, kui tüüpilised eesti ehitajad, mistõttu on ta viimasel ajal tööl käinud umbes kahel päeval nädalas :S Jõime vana head lemmikut 10daalast Coolabah’i (ehk siis 4liitrist pakiveini, mida tarbisime 3 esimest Austraalias veedetud kuud suht stabiilselt) ja kuulasime Mermaid hotelli kuumemaid klatšijutte. Kylie ja Holly on inglise backpackerid, kes on Mermaid’is juba teistkordselt ja seetõttu omavad nad nüüd kõige luksuslikumat vagunelamut ja töötavad lisaks baarile ka reception’is. Läbi nende saab muuta graafikut, kaubelda vabasid päevi ja infot Dampieri kuumimate pidude kohta... seega väärt tutvus :) Oleme nüüd Lauriga ametlikult nende pundi liikmed, kuna meile sai osaks au istuda nende diivanil, kus on istunud vähesed hotellis töötavad inimesed. Jeejeee :D
Legendaarne diivan ja baarikoer Bundy
Jõululaupäev ehk 24. detsember on austraallastel täitsa tavaline tööpäev. Mina pidin esialgselt töötama köögis nõudepesijana, aga kuna õhtusöögi ajaks olid bistroosse ja baari kohale tulnud vist kõik 2000 Dampieris elavat inimest, siis suunas hotelli omanik Bondy mind hoopis baari ja võttis nõudepesu koos oma naisega ise üle. Eestis selline asi vaevalt juhtuks? See on üks asi, mis mulle austraallaste juures meeldib – nad ei ole snoobid ja nad austavad võrdselt kõiki ameteid. Eriti siin Karrathas, kus enamus inimesi töötab kaevandustes või laevade peal. Võib-olla on see seotud sellega, et siin saavad head palka ka kõige lihtsamad töötajad, nagu näiteks koristajad, kelle kuupalk on võrdne umbes 4kordse Eesti keskmise palgaga.
24.-ndaks detsembriks on linnast lahkunud enamus fly-in-fly-out töölisi, kes kohalikele tegelikult eriti ei meeldi ja see on nende jaoks õhtu, kus nad kõik tulevad Mermaid’i kokku ja tähistavad lõppevat aastat. Kuigi baar oli täiesti ülerahvastatud ja joogi ostmiseks tuli pikalt järjekorras seista, olid kõik inimesed õnnelikud :) Seda emotsiooni on raske kirjeldada, tundsin, et olen ka osa Dampier’i sõbralikust perest ja kujutasin ette, kui tore oleks Türil midagi sellist tunda.
25. detsember ehk jõuluhommik algas väikse paadisõiduga merel. Ray (jaa, see on see sama hull naaber) käis meile pikalt peale, et tahab mind ja Laurit saartele viia. Kahjuks (või õnneks?) olid lained liiga kõrged ja me piirdusime ainult poole tunniga Mermaid’i lähedal paiknevas lahes. Enamus sellest ajast käis laine üle pea ja ma hoidsin kramplikult paadist kinni, mõeldes, kas jõuluõhtut üldse näen :D
Jeeeee jäime ellu!!
Päev jätkus hotellis, kuhu olid kokku kutsutud kõik töötajad ja sõbrad. Jagasime kuuse all kingitusi, sõime kalkunit ja siis....hakkasime jooma :D Selle päeva puhul oli baaris iseteenindus ja kõik joogid tasuta :P Nii on see Mermaid’id olnud iga aasta ja see pidu on omanik Bondy jõulukingitus töötajatele. Minu jaoks oli see täiesti uus asi, et jõulude ajal nii suurtes kogustes alkoholi tarbitakse. Samas on see loogiline, kuna nii kuumas kliimas on suht raske terve päev laua taga istuda ja seapraadi süüa. Omaniku pojad CJ ja Nick (kes on ühtlasi minu otsene ülemus) olid joomisega alustanud juba varahommikul ja kustusid just sellel hetkel, kui meie peoga alustasime :D Hahaaa CJ jõudis enne seda veel kingituste jagamise ajal kuuse kõrval oksendada. Ilus! Kokku kestis pidu 12 tundi ja kuna kõige kirjeldamine võtaks liiga pikalt aega, siis panen lihtsalt mõned pildid.
kingitused :)
rick, jade, kindy, jenny, daniel ja fiona
omanikud bondy ja jenny
alustuseks 20 jägerbombi :P
wally the main maaaaaan
nick...
...ja cj :D
melinda - hull austraalia chikk
lauri the barman
mel & me
26. detsembril tegime Lauriga oma väikse jõulupeo ja läksime randa grillima. Alguses oli plaan osta seapraadi ja hapukapsast, aga kuna Karrathas Coles’is millegi pärast kumbagit ei müüdud, siis otsustasime kotlettide ja salati kasuks.
Enamuse söötsime kajakatele sisse, Lauri sõbrad tahavad ka süüa :P
Järgnevatest päevadest suudan meenutada vaid ohtralt Jägerbomb’e (kõige populaarsem shot terves Austraalias, 3 cl Jägermeistrit pluss Red Bull) ja aastavahetust, kui pidin 12 tundi järjest töötama. Baar oli jällegi ülerahvastatud, aga seekord mitte sõbralike Dampieri inimeste poolt, vaid igasugu karvaliste ja suleliste. Nad kõik nõudsid korraga jooke olukorras, kus otsa olid saanud klaasid, enamus jooke ja kõik rahatähed väiksemad kui 50 dollarit :S Õnneks premeeris Bondy meid järgmisel päeval 200 daalaga, mis tuju jälle heaks tegi. Pean endale vahepeal meelde tuletama, et ma ei tulnud siia mitte lõbutsema, vaid eelkõige ikkagi raha teenima.
Uus aasta algas positiivselt – kolisin uude tuppa, kus on vaade :D ning ei ole tülikaid naabreid, Lauri töökaaslased said lõpuks kaineks ja Karrathasse tuli uus eestlane jibidijeeee :P
Kõik sai alguse 23. detsembri öösel, kui minu punkri ukse taha järjest inimesi hakkas kogunema. Seda juhtub siin muide tihti. Minu vagunelamu paikneb logistiliselt heas kohas, kõige keskel, ja seetõttu olen tihti peale tööd koju minnes ukse tagant järjekordse peo eest leidnud. Iseenesest on see mugav – kui soovin peolt lahkuda, siis tõmban ukse lihtsalt kinni :D
Ka igasuguse müra ja muusikaga olen vaikselt harjuma hakanud, arvestades seda, et üks minu naabritest, kitchenhand Daniel, mängib hommikust õhtuni trumme. Tegelikult on tal ka teine hobi, talle meeldib repeat’iga kuulata Nickelback’i superhitti „This Afternoon“, mis tundus päris hea laul olevat selle hetkeni, kuni seda umbes 100.-ndat korda pidin kuulama. See on nagu dejavu – iga hommik algab rõõmsalt „Lookin' like another Bob Marley day, hittin' from the bong like a diesel train...“ Tänkjuu Daniel, et mind selle fantastilise lauluga nii põhjalikult tutvustanud oled :)
No ja siis mu teine naaber, nõudepesija Ray. Talle meeldib iga õhtu ennast viskist segi tõmmata ja siis õudusfilme hakata vaatama, tehes sealjuures igasugu imelikke häälitsusi. Alguses ma arvasin, et need hääled tulevad filmidest. Nüüd olen aru saanud, et höhöhöööö-d jms häälitsused, mida siinkohal kirjeldada ei oska, ongi Ray öine suhtlusstiil. Kui seinale koputada, siis võib vastuseks saada ka „Fuck off“ vms. Kusjuures järgmisel hommikul on Ray jälle normaalne, nagu öösel poleks miskit juhtunud ja suure tõenäosusega küsib ta veel, et kuidas magasid ja millal kalale lähme :D Ilmselgelt ma kalale temaga minna ei julge.
Ühesõnaga said meie jõulud alguse öösel vastu 24.-ndat detsembrit, kui minu ukse taha kogunesid järjest Jade, Ace, Holly, Kylie ja lõpuks ka Lauri, kellel tööpäev järjekordselt ära jäi. Lauri töökaaslased on alkoholiga veel suuremad sõbrad, kui tüüpilised eesti ehitajad, mistõttu on ta viimasel ajal tööl käinud umbes kahel päeval nädalas :S Jõime vana head lemmikut 10daalast Coolabah’i (ehk siis 4liitrist pakiveini, mida tarbisime 3 esimest Austraalias veedetud kuud suht stabiilselt) ja kuulasime Mermaid hotelli kuumemaid klatšijutte. Kylie ja Holly on inglise backpackerid, kes on Mermaid’is juba teistkordselt ja seetõttu omavad nad nüüd kõige luksuslikumat vagunelamut ja töötavad lisaks baarile ka reception’is. Läbi nende saab muuta graafikut, kaubelda vabasid päevi ja infot Dampieri kuumimate pidude kohta... seega väärt tutvus :) Oleme nüüd Lauriga ametlikult nende pundi liikmed, kuna meile sai osaks au istuda nende diivanil, kus on istunud vähesed hotellis töötavad inimesed. Jeejeee :D
Legendaarne diivan ja baarikoer Bundy
Jõululaupäev ehk 24. detsember on austraallastel täitsa tavaline tööpäev. Mina pidin esialgselt töötama köögis nõudepesijana, aga kuna õhtusöögi ajaks olid bistroosse ja baari kohale tulnud vist kõik 2000 Dampieris elavat inimest, siis suunas hotelli omanik Bondy mind hoopis baari ja võttis nõudepesu koos oma naisega ise üle. Eestis selline asi vaevalt juhtuks? See on üks asi, mis mulle austraallaste juures meeldib – nad ei ole snoobid ja nad austavad võrdselt kõiki ameteid. Eriti siin Karrathas, kus enamus inimesi töötab kaevandustes või laevade peal. Võib-olla on see seotud sellega, et siin saavad head palka ka kõige lihtsamad töötajad, nagu näiteks koristajad, kelle kuupalk on võrdne umbes 4kordse Eesti keskmise palgaga.
24.-ndaks detsembriks on linnast lahkunud enamus fly-in-fly-out töölisi, kes kohalikele tegelikult eriti ei meeldi ja see on nende jaoks õhtu, kus nad kõik tulevad Mermaid’i kokku ja tähistavad lõppevat aastat. Kuigi baar oli täiesti ülerahvastatud ja joogi ostmiseks tuli pikalt järjekorras seista, olid kõik inimesed õnnelikud :) Seda emotsiooni on raske kirjeldada, tundsin, et olen ka osa Dampier’i sõbralikust perest ja kujutasin ette, kui tore oleks Türil midagi sellist tunda.
25. detsember ehk jõuluhommik algas väikse paadisõiduga merel. Ray (jaa, see on see sama hull naaber) käis meile pikalt peale, et tahab mind ja Laurit saartele viia. Kahjuks (või õnneks?) olid lained liiga kõrged ja me piirdusime ainult poole tunniga Mermaid’i lähedal paiknevas lahes. Enamus sellest ajast käis laine üle pea ja ma hoidsin kramplikult paadist kinni, mõeldes, kas jõuluõhtut üldse näen :D
Jeeeee jäime ellu!!
Päev jätkus hotellis, kuhu olid kokku kutsutud kõik töötajad ja sõbrad. Jagasime kuuse all kingitusi, sõime kalkunit ja siis....hakkasime jooma :D Selle päeva puhul oli baaris iseteenindus ja kõik joogid tasuta :P Nii on see Mermaid’id olnud iga aasta ja see pidu on omanik Bondy jõulukingitus töötajatele. Minu jaoks oli see täiesti uus asi, et jõulude ajal nii suurtes kogustes alkoholi tarbitakse. Samas on see loogiline, kuna nii kuumas kliimas on suht raske terve päev laua taga istuda ja seapraadi süüa. Omaniku pojad CJ ja Nick (kes on ühtlasi minu otsene ülemus) olid joomisega alustanud juba varahommikul ja kustusid just sellel hetkel, kui meie peoga alustasime :D Hahaaa CJ jõudis enne seda veel kingituste jagamise ajal kuuse kõrval oksendada. Ilus! Kokku kestis pidu 12 tundi ja kuna kõige kirjeldamine võtaks liiga pikalt aega, siis panen lihtsalt mõned pildid.
kingitused :)
rick, jade, kindy, jenny, daniel ja fiona
omanikud bondy ja jenny
alustuseks 20 jägerbombi :P
wally the main maaaaaan
nick...
...ja cj :D
melinda - hull austraalia chikk
lauri the barman
mel & me
26. detsembril tegime Lauriga oma väikse jõulupeo ja läksime randa grillima. Alguses oli plaan osta seapraadi ja hapukapsast, aga kuna Karrathas Coles’is millegi pärast kumbagit ei müüdud, siis otsustasime kotlettide ja salati kasuks.
Enamuse söötsime kajakatele sisse, Lauri sõbrad tahavad ka süüa :P
Järgnevatest päevadest suudan meenutada vaid ohtralt Jägerbomb’e (kõige populaarsem shot terves Austraalias, 3 cl Jägermeistrit pluss Red Bull) ja aastavahetust, kui pidin 12 tundi järjest töötama. Baar oli jällegi ülerahvastatud, aga seekord mitte sõbralike Dampieri inimeste poolt, vaid igasugu karvaliste ja suleliste. Nad kõik nõudsid korraga jooke olukorras, kus otsa olid saanud klaasid, enamus jooke ja kõik rahatähed väiksemad kui 50 dollarit :S Õnneks premeeris Bondy meid järgmisel päeval 200 daalaga, mis tuju jälle heaks tegi. Pean endale vahepeal meelde tuletama, et ma ei tulnud siia mitte lõbutsema, vaid eelkõige ikkagi raha teenima.
Uus aasta algas positiivselt – kolisin uude tuppa, kus on vaade :D ning ei ole tülikaid naabreid, Lauri töökaaslased said lõpuks kaineks ja Karrathasse tuli uus eestlane jibidijeeee :P
Monday, December 15, 2008
I'm back!
Sry, et nii kaua aega võttis enne kui jälle kirjutasin. Need paar nädalat on möödunud megakiiresti ja otseselt midagi põrutavat ei ole juhtunud ka. Uudist on nii palju, et Lauri sai tööle ja Villem sõitis tagasi Perthi jõulude ajaks. Karrathas töö leidmine ei osutunudki nii lihtsaks, nagu alguses arvata oleks osanud (hahaaa olen seda lauset erinevate lääneranniku linnade kohta juba vist korduvalt öelnud?). Nad sõitsid paari päeva jooksul läbi peaaegu terve Karratha light industrial area, kus igal pool lubati tagasi helistada, mida muidugi ei juhtunud. Põhimõtteliselt oleks nad lõpuks tööle saanud Rio Tinto kaevandusse koristajaks, aga kuna Laurile pakuti tööd ehitusel ja Villemil poleks üksi millegagi olnud tööle sõita, siis Villem mõtleski hoopis Perthi lennata ja mõne aja pärast tagasi tulla (milles ma muidugi sügavalt kahtlen :D).
Ise olen nende kahe nädala jooksul julmalt tööd rabanud teha... üleeile tegin rekordi – 14 tundi päevas :D Tegelt see ei olegi nii raske. Hommikuti teen paar-kolm tundi housekeepingut (siis veel eriti kuum ei ole ja tubades saab konditsioneeri käima panna), lõuna ajal puhkan ja käin jõusaalis või ujumas, õhtul alustan olenevalt päevast kas 4 või 6 ajal ja siis olen kuni sulgemiseni välja. Eriti baaris olles läheb õhtuti aeg kiiresti. Kõige lahedam on nädalavahetustel, kui baaris käib lisaks kaevuritele ja meremeestele ka kohalikke tüüpe :P
See oli ka muidugi tore, kui ühel päeval jalutasid baari uksest sisse 2 eesti kutti, kellest ühte ma Perthi aegadest juba teadsin :D Austraalia on väike!!!!!! Btw nad on ka autoelanikud, nagu Villem ja Lauri. Siin on see vist tavaline, kuna terve linn on töölisi täis ja maja/korterit on praktiliselt võimatu saada, kui sa just ei pea paljuks 2000 dollarit nädalas elamise eest välja käia. Siinsete palkade juures pole see muidugi suur summa, meie nõudepesija saab näiteks 41 dollarit tunnis, mis teeb kuupalgaks ca 65 000 eeki. Isegi Karratha Macis makstakse 20 dollarit tunnis, welcome to the wonderland :D
Ainuke probleem ongi elamine ja liiga kuum kliima. Alguses oli väljas liikumine minu jaoks suht väljakannatamatu, nüüd hakkan vaikselt harjuma. Tänane temperatuur on nt +38 kraadi ja nädala lõpus pidi veel soojemaks minema jeeeeeiiiiii!! Ilmateade lubas nädala lõpuks veel tsüklonit, mis hetkel Broome’i poolt siiapoole liigub. See võib päris lahe kogemus olla :D Kohalikud räägivad, et tsükloni ajal (mis tähendab põhimõtteliselt keeristormi) peavad kõik inimesed kodudesse varjuma ja kuna vesi ujutab teed üle, siis on ka poed, baarid ja kõik muu selline paar päeva suletud. Ei tea kas ma tööle ei pea ka siis minema :P?
Hetkel on plaan vähemalt veebruarini siin olla ja raha kõrvale panna, et siis mõned kuud ilma töötamata ringi trippida. Raha kogumine peaks siin lihtne olema, kuna elamine ja söök on tasuta ning erilisi shoppamisvõimalusi siin ka (õnneks) ei ole. Põhimõtteliselt elan ainult tippidest ja palka üritan üldse mitte puutuda. Eks aeg näitab, kui hästi see mul õnnestub :D Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis veedame märtsi-aprilli idakaldal, mai Balil, juuni Tais ja siis kallikesed, tulemegi juba tagasi!! :) Koduigatsus on suur ja ülekõige sooviks jõule koos teiega veeta. Andke endast ikka vahepeal märku :P
Ise olen nende kahe nädala jooksul julmalt tööd rabanud teha... üleeile tegin rekordi – 14 tundi päevas :D Tegelt see ei olegi nii raske. Hommikuti teen paar-kolm tundi housekeepingut (siis veel eriti kuum ei ole ja tubades saab konditsioneeri käima panna), lõuna ajal puhkan ja käin jõusaalis või ujumas, õhtul alustan olenevalt päevast kas 4 või 6 ajal ja siis olen kuni sulgemiseni välja. Eriti baaris olles läheb õhtuti aeg kiiresti. Kõige lahedam on nädalavahetustel, kui baaris käib lisaks kaevuritele ja meremeestele ka kohalikke tüüpe :P
See oli ka muidugi tore, kui ühel päeval jalutasid baari uksest sisse 2 eesti kutti, kellest ühte ma Perthi aegadest juba teadsin :D Austraalia on väike!!!!!! Btw nad on ka autoelanikud, nagu Villem ja Lauri. Siin on see vist tavaline, kuna terve linn on töölisi täis ja maja/korterit on praktiliselt võimatu saada, kui sa just ei pea paljuks 2000 dollarit nädalas elamise eest välja käia. Siinsete palkade juures pole see muidugi suur summa, meie nõudepesija saab näiteks 41 dollarit tunnis, mis teeb kuupalgaks ca 65 000 eeki. Isegi Karratha Macis makstakse 20 dollarit tunnis, welcome to the wonderland :D
Ainuke probleem ongi elamine ja liiga kuum kliima. Alguses oli väljas liikumine minu jaoks suht väljakannatamatu, nüüd hakkan vaikselt harjuma. Tänane temperatuur on nt +38 kraadi ja nädala lõpus pidi veel soojemaks minema jeeeeeiiiiii!! Ilmateade lubas nädala lõpuks veel tsüklonit, mis hetkel Broome’i poolt siiapoole liigub. See võib päris lahe kogemus olla :D Kohalikud räägivad, et tsükloni ajal (mis tähendab põhimõtteliselt keeristormi) peavad kõik inimesed kodudesse varjuma ja kuna vesi ujutab teed üle, siis on ka poed, baarid ja kõik muu selline paar päeva suletud. Ei tea kas ma tööle ei pea ka siis minema :P?
Hetkel on plaan vähemalt veebruarini siin olla ja raha kõrvale panna, et siis mõned kuud ilma töötamata ringi trippida. Raha kogumine peaks siin lihtne olema, kuna elamine ja söök on tasuta ning erilisi shoppamisvõimalusi siin ka (õnneks) ei ole. Põhimõtteliselt elan ainult tippidest ja palka üritan üldse mitte puutuda. Eks aeg näitab, kui hästi see mul õnnestub :D Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis veedame märtsi-aprilli idakaldal, mai Balil, juuni Tais ja siis kallikesed, tulemegi juba tagasi!! :) Koduigatsus on suur ja ülekõige sooviks jõule koos teiega veeta. Andke endast ikka vahepeal märku :P
Thursday, November 27, 2008
Dampier Mermaid ehk jõudmine paradiisi
Sõit 600 km Carnarvonist Karrathasse kulges suuremate takistusteta. Auto jäi keset kõrbe umbes 40kraadises kuumuses teele seisma ainult ühe korra, kui purunes meie esikumm. Õnneks oleme juba kogenud kõrbes trippijad (yeah right) ja olime ettenägelikult kaasa võtnud varuratta. Siinkohal au ja kiitus Laurile, kes meid Perthis varuratast ostma üritas veenda :) Sellel hetkel tundus meile suht võimatu, et kumm üldse kunagi puruneda võiks ja kuna raha ka eriti ei olnud, siis mõtlesime, et ehk saaks kuidagi ilma ka läbi. Niisiis tänk juu Lauri!! Sa oled peisikli meie elupäästja!
Selle aja jooksul, kui ratast vahetasime, sõitis meist mööda ainult üks auto ja see läks ka vales suunas. Seega oleksime seal kuuma käes päris kaua pidanud istuma, enne kui üks meist auto peale oleks saanud ja esimesest umbes 100 km kaugusel asuvast roadhousest kummi oleks läinud ostma. Ma ei taha teada, kui palju see meile maksma oleks läinud. Arvan, et kõrbes maanteede ääres paiknevad roadhouse’id peamiselt selliste olukordade pealt teenivadki. Pluss muidugi bensiini ja vee pealt, mis tee peal maksab tunduvalt rohkem, kui linnades. Nt 1,5 liitrise vee eest pidin eile välja käima 6,5 dollarit (umbes 50 eeki?).
Bensiini jaoks on meil bussis olemas kanistrid, mille Tosanade farmist kaasa saime. Enne pikemat trippi oleme need alati linnas täis tankinud ja siis tee peal juurde kallanud. Kütet läheb päris palju, arvan, et kuskil 14 liitrit 100 km kohta. Õnneks on siin bensiin odav, Perthis hetkel vist 1,2 dollarit liiter. Western Australia’s kirjutas, et detsembri lõpuks pidi bensiini hind veelgi langema, umbes 95 sendi tasemele. Eekides on see umbes 7 krooni, mis on ju praktiliselt tasuta :D
Dampieri, kuhu mina pidin tööle tulema, jõudsime alles pimedas. See on väike mereäärne linn Karratha külje all. Hakkasime peatänava äärest otsima Mermaid’i nimelist roadhouse’i, kuna agentuurist öeldi, et siin on neid ainult üks ja et peaksime lihtalt üles leidma. Millegi pärast kujutasin ette, et tegemist on mingi väikse räpase majaga, kus esimesel korrusel on pubi, kus kaevurid õhtuti joomas käivad, ja teisel korrusel väikesed toad, kus teiste backpackeritega elama pean hakkama. Reaalsus oli aga hoopis midagi muud :) Siiani ei suuda uskuda, et mul niimoodi vedas...ja alguses ma veel ei tahtnud tulla :D Pean vist tänama poisse, et nad mu Carnarvonist kaasa vedasid.
Dampier Mermaid on kohe mere kaldal asuv suur hotell-motell baari, restorani ja beer-garden’iga. Palka hakkan saama 22 dollarit tunnis ja söök 3x päevas on tasuta (pluss veel igaõhtune tasuta drink baaris :D). Elan üheses toas, kus on telekas, konditsioneer ja wifi ning kohe maja ees asub bassein :P See on lihtsalt EBAREAALNE :D Ahjaa töö ise... hommikuti pean umbes 5 tundi tube koristama ja õhtuti olen kas baaris või restoranis. Iga nädal on ettenähtud 1 vaba päev, mis tähendab seda, et töötunde nädalas tuleb umbes 60. Seega ideaalne võimalus paar kuud rabada ja siis mõnda aega teenitud rahast jälle puhata :) Plaan on jaanuari lõpus minna Balile umbes kuuks ja siis idakaldale lennata.
Hetkel ei suuda Dampier’i juures leida ühtegi miinust. Kui, siis ainult see, et siin on liiga palav. Päeval umbes +35 ja öösel +25 kraadi sooja. Istun siin oma väikses külmkappi meenutavas toas ja mõtlen õudusega Laurile ja Villemile, kes peaksid hetkel Karrathas tööd otsimas olema. Vahepeal käivad nad minu külmkapis pikutamas ja netis :D
Uued uudised õhtul, kui lõpeb esimene tööpäev.
Selle aja jooksul, kui ratast vahetasime, sõitis meist mööda ainult üks auto ja see läks ka vales suunas. Seega oleksime seal kuuma käes päris kaua pidanud istuma, enne kui üks meist auto peale oleks saanud ja esimesest umbes 100 km kaugusel asuvast roadhousest kummi oleks läinud ostma. Ma ei taha teada, kui palju see meile maksma oleks läinud. Arvan, et kõrbes maanteede ääres paiknevad roadhouse’id peamiselt selliste olukordade pealt teenivadki. Pluss muidugi bensiini ja vee pealt, mis tee peal maksab tunduvalt rohkem, kui linnades. Nt 1,5 liitrise vee eest pidin eile välja käima 6,5 dollarit (umbes 50 eeki?).
Bensiini jaoks on meil bussis olemas kanistrid, mille Tosanade farmist kaasa saime. Enne pikemat trippi oleme need alati linnas täis tankinud ja siis tee peal juurde kallanud. Kütet läheb päris palju, arvan, et kuskil 14 liitrit 100 km kohta. Õnneks on siin bensiin odav, Perthis hetkel vist 1,2 dollarit liiter. Western Australia’s kirjutas, et detsembri lõpuks pidi bensiini hind veelgi langema, umbes 95 sendi tasemele. Eekides on see umbes 7 krooni, mis on ju praktiliselt tasuta :D
Dampieri, kuhu mina pidin tööle tulema, jõudsime alles pimedas. See on väike mereäärne linn Karratha külje all. Hakkasime peatänava äärest otsima Mermaid’i nimelist roadhouse’i, kuna agentuurist öeldi, et siin on neid ainult üks ja et peaksime lihtalt üles leidma. Millegi pärast kujutasin ette, et tegemist on mingi väikse räpase majaga, kus esimesel korrusel on pubi, kus kaevurid õhtuti joomas käivad, ja teisel korrusel väikesed toad, kus teiste backpackeritega elama pean hakkama. Reaalsus oli aga hoopis midagi muud :) Siiani ei suuda uskuda, et mul niimoodi vedas...ja alguses ma veel ei tahtnud tulla :D Pean vist tänama poisse, et nad mu Carnarvonist kaasa vedasid.
Dampier Mermaid on kohe mere kaldal asuv suur hotell-motell baari, restorani ja beer-garden’iga. Palka hakkan saama 22 dollarit tunnis ja söök 3x päevas on tasuta (pluss veel igaõhtune tasuta drink baaris :D). Elan üheses toas, kus on telekas, konditsioneer ja wifi ning kohe maja ees asub bassein :P See on lihtsalt EBAREAALNE :D Ahjaa töö ise... hommikuti pean umbes 5 tundi tube koristama ja õhtuti olen kas baaris või restoranis. Iga nädal on ettenähtud 1 vaba päev, mis tähendab seda, et töötunde nädalas tuleb umbes 60. Seega ideaalne võimalus paar kuud rabada ja siis mõnda aega teenitud rahast jälle puhata :) Plaan on jaanuari lõpus minna Balile umbes kuuks ja siis idakaldale lennata.
Hetkel ei suuda Dampier’i juures leida ühtegi miinust. Kui, siis ainult see, et siin on liiga palav. Päeval umbes +35 ja öösel +25 kraadi sooja. Istun siin oma väikses külmkappi meenutavas toas ja mõtlen õudusega Laurile ja Villemile, kes peaksid hetkel Karrathas tööd otsimas olema. Vahepeal käivad nad minu külmkapis pikutamas ja netis :D
Uued uudised õhtul, kui lõpeb esimene tööpäev.
Abode pealinn Carnarvon
Kui neljapäeva õhtul Carnarvoni jõudsime, siis tundus linn päris kena – tänavad on ääristatud palmidega ja kesklinn paikneb otse Gascoyne jõe kaldal. Tegelikult oli asi selles, et jõudsime Carnarvoni pimedas ja esimese hooga jäid meil märkamata iga nurga peal passivad aborigeenid. Neid on siin palju. Liiga palju. Ja nad on päris hirmuäratavad.
Ma ei ole küll rassist, aga enamus Carnarvoni abodest on pätid, joodikud või siis kombinatsioon neist mõlemast. Tundub, et tööl nad ei käi, kuna hommikust saadik vahivad nad tervete peredega linna vahel... kes libistab poe ees õlut, kes seisab lihtsalt niisama mõne suvalise koha peal, mitte midagi tehes, kes õpetab poes lapsi nätsu varastama (laps muuseas oli umbes 4aastane). Kindlasti ei saa teha üldistust, et nad kõik on koledad ja pahad... need abod näiteks, kes esimesel ööl meie autosse sisse murdsid, olid arvatavasti südames head, kuna peale asjade laiali loopimise nad muud kurja ei teinud. Isegi Villemi rahakott jäi alles :)
Mõned abod on meiega isegi juttu tulnud rääkima. Paraku lõpeb iga vestlus küsimusega „So, have you got any coins or cigarettes?“ või siis „Can I try one of your sausages?“ Aga jah... tegelikult nad kõik ei ole halvad ja igal jutul võib-olla ei olegi tagamõtet. Peab lihtsalt ettevaatlik olema nendega suheldes.
Nädal Carnarvonis möödus kiiresti. Esimese öö olime caravan park’is, reede hommikul kolisime sisse jõe ääres asuvasse backpackerisse. Nädal 4-ses toas maksis 120 dollarit ja lisaks elukohale otsivad backpackeri omanikud sulle ka töö (või vähemalt lubavad seda teha :D). Kuna Villemil oli meist kõige vähem raha, siis loovutasime esimese pakutud töökoha talle. Temast sai kurgiseemne istutaja, paprika ja chillipipra korjaja all in one. Farmi omanik oli horvaat, kes enne farmi rajamist oli 14 aastat järjest kurke korjanud, et oma farmi jaoks raha koguda. Seega on vist mõistetav, miks tüüp oli kergelt kibestunud ja kohtles kõiki oma töölisi orjadena – alustades sellest, et lasi oma lastel rahumeeli backpackereid kividega loopidega ja lõpetades sellega, et lubas ühe töötaja ära tappa, kui ta veel peaks bossile vastu minema. Töötajad olid tema jaoks nagu puutumatud :D
Selles farmis elas üllatus-üllatus veel ka üks eesti kutt. Enamasti on tal 12tunnised tööpäevad ja kokku on ta samas farmis töötanud juba 8 kuud. Kui mu mälu mind ei peta, siis on ta selle ajaga palgast kõrvale suutnud panna 22 000 dollarit...yes-yes umbes veerand miljonit eeki siis? Pole paha :D Villemil nii hästi ei läinud. Tema tööpäevad olid lühemad ja palk vist ka väiksem, seega sai tal orjatööst kiiresti kõrini ja nädala pärast otsustasid poisid Carnarvonist lahkuda. Lauri kusjuures ei jõudnud selleks ajaks veel üldse tööle minna, tema esimene tööpäev pidi olema reedel, kui me juba linnast lahkusime.
Mina jõudsin Carnarvonis tööl käia täpselt ühe päeva. Minu esimene ja ühtlasi ka viimane tööpäev baaridaamina Carnarvoni kohalikus pubis Club Tropicana oli palju lahedam, kui ma seda kunagi oleks osanud ette kujutada. Sattusin tööle kolmapäeva õhtul, kui pubis on nädala suurim pidu Backpackers Night. Kokku oli peol umbes 120 inimest, kellest enamiku moodustasid linnas peatuvad/töötavad backpackerid. Tundsin ennast leti taga sama hästi, kui teisel pool letti pidutsevad backpackerid, ainult selle vahega, et minu pidu kestis 7 tundi järjest ja terve selle aja sain olla tähelepanu keskpunktis, suheldes kõigi pubis pidutsevate inimestega :P
Ok, olid ka mõned koledad truckied, kes tegid kahtlaseid ettepanekuid, a’la „you and me, tomorrow night, dinner, no strings attached, I’ll pay for everything“...WTF?? Aga ma ei lasknud ennast neist häirida :) Ja Kreete!! Avastasin, et igas Austraalia maapubis on olemas oma Kondinini George, kes kutsub sind peale töö lõppu enda juurde houseparty’le. Hahaa meenutades Kondinini houseparty’sid, pidin ma muidugi loobuma :D No ok, tegelt oleks loobunud anyway, kuna mind ootas peale töö lõppu backpackeris ees oma houseparty magava Lauri & Villemiga. Nad käisid ka mingi aeg Steni ja Aroniga pubis, aga lahkusid juba 10 ajal, sest olid liiga vässud. Jeeessss! Täpselt nii põnevad nad ongi.
Stenist ja Aronist ma vist ei olegi veel jõudnud kirjutada? Nendega kohtusime täiesti juhuslikult Carnarvoni bensiinijaama ees, kui hakkasime just linnast välja farmidesse tööd otsima minema. Nad nägid meie auto küljes lehvimas Eesti lippu ja tulid siis lähemalt uurima, et kas tõesti oleme eestlased. Nad olid orkutist lugenud, et Carnarvonis pidi palju tööd olema ja kuna see on maakoht, kus raha eriti ei kulu, siis otsustasid nad Perthist mõneks ajaks Carnarvoni tulla raha koguma. Tegelikult see nii lihtne muidugi ei ole. Tööd iseenesest on küll, kui natuke otsida (loe: kõik kohalikud farmid ükshaaval läbi sõita ja igasse farmi, kus aia küljes ei ripu silt „No jobs“, sisse minna ja ise tööd küsida).
Käisime selle nädala jooksul läbi umbes 50 farmi, kus kohtasime igasugu karvaseid ja sulelisi, põgenesime koerade, kitsede (jepjep... lugesid õigesti, kitsede :D) ja friikide farmerite eest ning tulemus – mitte midagi. Enamus lubasid kas tagasi helistada, mida nad muidugi ei teinud või siis ütlesid, et hooaeg on kas lõppenud või siis ei ole veel alanud. Lootusetu ühesõnaga. Sten ja Aron said lõpuks tööle mingisse kolimisfirmasse, kus nad 3 päeva töötasid, et koguda bussipileti jaoks raha ja siis Perthi tagasi minna. Edasi pidid nad koos Perthis elava sõbraga sõitma New South Wales’i, Sydney lähedale farmi, kus neid ootab ees 21dollarilise tunnipalgaga töö. Siinkohal soovin neile kõike head ja loodan, et paari kuu pärast isegi kohtume idakaldal :)
Reede hommikul pakkisime asjad kokku, käisime läbi Club Tropicanast, kus teatasin ülemustele oma lahkumisest (sain isegi palka selle ühe õhtu eest, 110 dollarit :D), korjasime Steni-Aroni telgist auto peale Airi magamiskoti, millest meil tõesti palju abi on olnud, tänk juu, Airi!! Ja asusime jälle teele. Ahjaa, Carnarvoni bensukast korjasime peale ka ühe argentiinlase, Rodrigo, kes meid terve tee oma seikluste jutustamisega lõbustas. Tüüp on elukutseline sukelduja-fotograaf ja läbi rännanud pea kõik riigid maailmas? Olen tema elu peale oiii kui kade.
Järgmine peatus Dampier.
Ma ei ole küll rassist, aga enamus Carnarvoni abodest on pätid, joodikud või siis kombinatsioon neist mõlemast. Tundub, et tööl nad ei käi, kuna hommikust saadik vahivad nad tervete peredega linna vahel... kes libistab poe ees õlut, kes seisab lihtsalt niisama mõne suvalise koha peal, mitte midagi tehes, kes õpetab poes lapsi nätsu varastama (laps muuseas oli umbes 4aastane). Kindlasti ei saa teha üldistust, et nad kõik on koledad ja pahad... need abod näiteks, kes esimesel ööl meie autosse sisse murdsid, olid arvatavasti südames head, kuna peale asjade laiali loopimise nad muud kurja ei teinud. Isegi Villemi rahakott jäi alles :)
Mõned abod on meiega isegi juttu tulnud rääkima. Paraku lõpeb iga vestlus küsimusega „So, have you got any coins or cigarettes?“ või siis „Can I try one of your sausages?“ Aga jah... tegelikult nad kõik ei ole halvad ja igal jutul võib-olla ei olegi tagamõtet. Peab lihtsalt ettevaatlik olema nendega suheldes.
Nädal Carnarvonis möödus kiiresti. Esimese öö olime caravan park’is, reede hommikul kolisime sisse jõe ääres asuvasse backpackerisse. Nädal 4-ses toas maksis 120 dollarit ja lisaks elukohale otsivad backpackeri omanikud sulle ka töö (või vähemalt lubavad seda teha :D). Kuna Villemil oli meist kõige vähem raha, siis loovutasime esimese pakutud töökoha talle. Temast sai kurgiseemne istutaja, paprika ja chillipipra korjaja all in one. Farmi omanik oli horvaat, kes enne farmi rajamist oli 14 aastat järjest kurke korjanud, et oma farmi jaoks raha koguda. Seega on vist mõistetav, miks tüüp oli kergelt kibestunud ja kohtles kõiki oma töölisi orjadena – alustades sellest, et lasi oma lastel rahumeeli backpackereid kividega loopidega ja lõpetades sellega, et lubas ühe töötaja ära tappa, kui ta veel peaks bossile vastu minema. Töötajad olid tema jaoks nagu puutumatud :D
Selles farmis elas üllatus-üllatus veel ka üks eesti kutt. Enamasti on tal 12tunnised tööpäevad ja kokku on ta samas farmis töötanud juba 8 kuud. Kui mu mälu mind ei peta, siis on ta selle ajaga palgast kõrvale suutnud panna 22 000 dollarit...yes-yes umbes veerand miljonit eeki siis? Pole paha :D Villemil nii hästi ei läinud. Tema tööpäevad olid lühemad ja palk vist ka väiksem, seega sai tal orjatööst kiiresti kõrini ja nädala pärast otsustasid poisid Carnarvonist lahkuda. Lauri kusjuures ei jõudnud selleks ajaks veel üldse tööle minna, tema esimene tööpäev pidi olema reedel, kui me juba linnast lahkusime.
Mina jõudsin Carnarvonis tööl käia täpselt ühe päeva. Minu esimene ja ühtlasi ka viimane tööpäev baaridaamina Carnarvoni kohalikus pubis Club Tropicana oli palju lahedam, kui ma seda kunagi oleks osanud ette kujutada. Sattusin tööle kolmapäeva õhtul, kui pubis on nädala suurim pidu Backpackers Night. Kokku oli peol umbes 120 inimest, kellest enamiku moodustasid linnas peatuvad/töötavad backpackerid. Tundsin ennast leti taga sama hästi, kui teisel pool letti pidutsevad backpackerid, ainult selle vahega, et minu pidu kestis 7 tundi järjest ja terve selle aja sain olla tähelepanu keskpunktis, suheldes kõigi pubis pidutsevate inimestega :P
Ok, olid ka mõned koledad truckied, kes tegid kahtlaseid ettepanekuid, a’la „you and me, tomorrow night, dinner, no strings attached, I’ll pay for everything“...WTF?? Aga ma ei lasknud ennast neist häirida :) Ja Kreete!! Avastasin, et igas Austraalia maapubis on olemas oma Kondinini George, kes kutsub sind peale töö lõppu enda juurde houseparty’le. Hahaa meenutades Kondinini houseparty’sid, pidin ma muidugi loobuma :D No ok, tegelt oleks loobunud anyway, kuna mind ootas peale töö lõppu backpackeris ees oma houseparty magava Lauri & Villemiga. Nad käisid ka mingi aeg Steni ja Aroniga pubis, aga lahkusid juba 10 ajal, sest olid liiga vässud. Jeeessss! Täpselt nii põnevad nad ongi.
Stenist ja Aronist ma vist ei olegi veel jõudnud kirjutada? Nendega kohtusime täiesti juhuslikult Carnarvoni bensiinijaama ees, kui hakkasime just linnast välja farmidesse tööd otsima minema. Nad nägid meie auto küljes lehvimas Eesti lippu ja tulid siis lähemalt uurima, et kas tõesti oleme eestlased. Nad olid orkutist lugenud, et Carnarvonis pidi palju tööd olema ja kuna see on maakoht, kus raha eriti ei kulu, siis otsustasid nad Perthist mõneks ajaks Carnarvoni tulla raha koguma. Tegelikult see nii lihtne muidugi ei ole. Tööd iseenesest on küll, kui natuke otsida (loe: kõik kohalikud farmid ükshaaval läbi sõita ja igasse farmi, kus aia küljes ei ripu silt „No jobs“, sisse minna ja ise tööd küsida).
Käisime selle nädala jooksul läbi umbes 50 farmi, kus kohtasime igasugu karvaseid ja sulelisi, põgenesime koerade, kitsede (jepjep... lugesid õigesti, kitsede :D) ja friikide farmerite eest ning tulemus – mitte midagi. Enamus lubasid kas tagasi helistada, mida nad muidugi ei teinud või siis ütlesid, et hooaeg on kas lõppenud või siis ei ole veel alanud. Lootusetu ühesõnaga. Sten ja Aron said lõpuks tööle mingisse kolimisfirmasse, kus nad 3 päeva töötasid, et koguda bussipileti jaoks raha ja siis Perthi tagasi minna. Edasi pidid nad koos Perthis elava sõbraga sõitma New South Wales’i, Sydney lähedale farmi, kus neid ootab ees 21dollarilise tunnipalgaga töö. Siinkohal soovin neile kõike head ja loodan, et paari kuu pärast isegi kohtume idakaldal :)
Reede hommikul pakkisime asjad kokku, käisime läbi Club Tropicanast, kus teatasin ülemustele oma lahkumisest (sain isegi palka selle ühe õhtu eest, 110 dollarit :D), korjasime Steni-Aroni telgist auto peale Airi magamiskoti, millest meil tõesti palju abi on olnud, tänk juu, Airi!! Ja asusime jälle teele. Ahjaa, Carnarvoni bensukast korjasime peale ka ühe argentiinlase, Rodrigo, kes meid terve tee oma seikluste jutustamisega lõbustas. Tüüp on elukutseline sukelduja-fotograaf ja läbi rännanud pea kõik riigid maailmas? Olen tema elu peale oiii kui kade.
Järgmine peatus Dampier.
Subscribe to:
Posts (Atom)
