Williamsi seiklused

Laupäeval, 4. oktoobril pakkisime oma asjad Scarborough Beachi backpackeris kokku ja sõitsime bussiga Williams’isse. Meid ootas ees töö Caltex roadhouse’is, mille saime läbi Aussi Jobsi (see on sama agentuur, kust Kreete ja Airi ka töö leidsid). Mammu pandi tööle bensukasse leti taha ja Lauri oli kitchen hand-kelner-koristaja all in one :) Palk oli nädala sees 17,5 dollarit tunnis ja nädalavahetusel 20,5 dollarit. Kuna ühtegi vaba päeva ei olnud, siis teenisime nädalas umbes 800 dollarit kätte, millega võib täitsa rahule jääda.

Enamus roadhouse töötajatest olid backpackerid, kes elasid kõik meiega ühes majas, mitte väga kaugel töökohast. Alguses oli meid kokku üheksa – meie, 2 inglise tüdrukut, 3 saksa tüdrukut, hollandlane ja prantslane. Juba teisel päeval oli majas suur pidu, kuna inglise tüdrukute töö sai läbi ja nad sõitsid Balile puhkama. Õhtu jooksul käis majast läbi terve kohalik jalgpallimeeskond :D Kõik backpackerid olid hästi lahedad ja abivalmid, samuti kohalikud töötajad. Kõige lahedam kuju oli kokk Steve, kes 2 aastat järjest on iga päev kanepit suitsetanud :D

Williams ise oli selline väike linnake, 3 tänavat ühtepidi ja 5 teistpidi. Sealsetel tänavatel ringi liikudes tekkis tunne, et oleme sattnud õudusfilmi, kuna ei näinud kunagi kedagi ringi liikumas. Ainult meie ja pikad tühjad tänavad. Majade ees seisid küll autod, kuid inimesi ei olnud kuskil näha, isegi õhtuti olid aknad pimedad.

No ja siis meie ülemus supernaine Laurel... Alguses ei osanud midagi halba arvata, kuna Anissa Aussi Jobsist kiitis seda kohta ja telefonis rääkides tundus Laurel päris tore. Esimene kahtlus tekkis siis, kui saksa tüdrukud rääkisid, et enamus backpackereid ei ole Williamsis üle ühe päeva vastu pidanud, kuna Laurel on täieik bitch, kes elab oma tujusid töötajate peal välja. Oli näha, et esimestel päevadel Laurel tõesti üritas ennast tagasi hoida ja (vähemalt meie ees) ennast heast küljest näidata. Päev-päevalt läks asi aga hullemaks ja lõpuks saime sõimata täiesti tühiste asjade eest, a la et kohvi vaht pole piisavalt crema või et tankurit tuleb puhastada 5, mitte 2 lapiga... Kui talle midagi ei meeldinud, siis ta lendas sulle suure hooga peale, tõenäoliselt millegagi visates ja siis näitas karjudes „This is MY business, this MY money!!“ ette, kuidas asju õigesti teha. Meil läks hästi, ühe korra loobiti põrandaharja ja ühe korra lappidega, varasematel aegadel olid bensukas ka noad lennanud :D

Aga jah, pidasime seal vastu täpselt 11 päeva. Õnneks oli palgapäev just lahkumisele eelneval päeval, seega rahalises mõttes me midagi ei kaotanud. Williamsist lahkudes olime jõudnud teenida täpselt sama palju raha, kui oli meil Austraaliasse jõudes... Seega läksime Perthi tagasi ja alustasime jälle nullist :)

Hahhaaa see äratulek oli ka muidugi päris naljakas. Meil ei olnud sellel hetkel veel autot ja me ju ei plaaninud seda lahkumist, mistõttu polnud meil ka bussipileteid. Pakkisime oma kotid majas kokku ja tassisime need bussijaama, mis ülla-ülla, asub otse Caltex Roadhouse’i territooriumil. Õnneks oli Lauren just bensukast minema sõitnud, seega rohkem me teda (sellel päeval) nägema ei pidanud. Istusime oma kohvrite otsas ja tutvusime samuti Perthi bussi ootavate inglastest backpackeritega, kes töötasid Williams’is ja läksid Perthi nädalavahetust veetma. Nende käest kuulsimegi, et piletid oleks tulnud juba varem ära osta, kuna siin bussides pileteid ei müüda. Pidime juba hääletama minema, aga õnneks oli bussis paar vaba kohta ja bussijuht lubas meil ikkagi peale istuda.

Perthi jõudes oli tunne nagu oleks jõudnud tagasi koju :) See meeldiv tunne ei kestnud aga kaua, kuna kodulinnal ei olnud meile pakkuda mitte ühtegi vaba hostelit. Viisime oma kohvrid siis raudteejaama pakihoidu, ostsime veini ja läksime oma lemmik parki chillima ja tuleviku plaane arutama. Kõige põletavam probleem oli muidugi öömaja leidmine. Kuna kohvritele tuli juba 2 tunni pärast järgi minna, siis otsustasime asjad viia Oliveri korterisse, et siis jälle linna peale tagasi minna backpackerit otsima. Täpselt Oliveri maja kõrval asub hostel Beatty Lodge, kust igaks juhuks läbi astusime. Hommikul olime sinna helistanud ja siis öeldi, et kõik kohad on kinni. Ma ei tea kas me nägime tõesti nii õnnetud välja, aga neil õnnestus meile ikkagi kohad välja sebida :)