Nädala kokkuvõte

Jiiiiihhaaaaaaaaaaa hõissa kauboi jipijipijeeeeee Kondinini farmerid saavad omale 2 naist juurde!!!!

Kreete ja Airi sõidavad 28.septemberil Perthist 270 km kaugusele 322 elanikuga superlinn KONDININisse kuueks nädalaks tööle :P Nendest saavad kohaliku kuumima pubi ettekandjad.

Netopalk on 4000 EEK nädalas. Lisaks sellele on söök tasuta ja nende kahe päralt terve maja. Päris hea võimalus raha koguda, kuna eeldatavasti suuri shopping center'eid seal pole :D Ainult lõputud põllud ja kobedad farmerid ;)

Kuna rannailma polnud, siis otsustasime tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Meie majast ca 3 km kaugusel asub Austraalia suurim akvaarium. Asusime teele. Halvast rannailmast sai hetkega metsik torm. Olles poolel teel läbimärjad kui kaltsud, mõtlesime juba takso tellida, et koju tagasi sõita.



Õnneks kohtusime tee peal ühe kohalikuga, kes rääkis meile surnud vaalast, kelle lained olid hommikul randa toonud. Mees imestas, et me sellest juba varem kuulnud polnud, kuna see oli selle päeva nr 1 uudis terves Austraalias. Veest tilkuvad riided ja takso tellimis plaanid olid hetkega unustatud ning sööstsime jooksujalu mööda randa edasi.

Ees ootas meid uskumatu vaatepilt: 16tonnine haidest puretud ja päris rõvedalt lehkav vaal. Kokku oli kogunenud päris palju rahvast ja reportereid. Vaala kraanaga autokasti tõstmis protsess polnud just "lumme kusta" üritus :D:D Vaatamist jätkus terveks päevaks, nii et akvaariumisse me lõpuks ei jõudnudki, tasuta show'd sai aga küll.







Samuti avastasime sellel päeval muinasjutulise Hilary's Harbour'i ehk sadama, mis oli omamoodi väike linnake poodide, restoranide ning veekeskusega.



Paljude restoranide uste peal oli tööpakkumisi, seega leidsime nii mõnegi huvitava koha, kuhu oma cv saata. Ainsana võeti ühendust jäätisekohvikust, kuhu Mariann varuvariandina võib-olla isegi tööle läheb.

Ja NÄDALAVAHETUS ;) Sai jälle eestlastega pidutsetud - väike pinksi turniir, karaoke ja grill.





Öösel vallutasime jällegi kesklinna pubid ja legendaarse pizzabaari, kus meid otseloomulikult juba ära tunti :D



Fännasime oma Damien Rice'i teisikust tänavamuusikut ja tutvusime muude huvitavate kohtadega.





Pühapäev oli trennipäev (kellel oli, kellel ei olnud :D).

Ahjaa, see vasakpoolne liiklus ajab juhtme ikka päris kokku... Sõitsime laupäeva öösel autoga Canningtoni rongijaamast eestlaste elupaika, autojuhiks Austraalia liikluses mitte nii väga pädev Villem: 5-minutilise tee peal umbes 10 apsakat, alates sellest, et tuled ei põlenud ja lõpetades sellega, et sõitsime vastassuuna vööndis :D

Kuna vein on oma töö teinud, siis jätkame uue nädala seikluste kirjapankut homme :)

Weekend!!

Neljapäeval käisime linnas tööd otsimas... oleme endiselt töötud, aga siiski rõõmsad ;) kreete viskas selle peale isegi ühe hundiratta :D







Reedese päeva eesmärk: saadame kõik laiali vähemalt 10 CV-d ja leiame endale 100% suppper töökohad. Ok. Pooled meist isegi suutsid vist mingi osa meie päeva eesmärkidest täita...Kreete ja Airi otsustasid aga hoopis iluprotseduuride kasuks. Nimelt, otustas meie väike blond Airike teha läbi totaalse muutumise. Ja nii need 2 loodrit päeva mööd saadsidki...
Siit tulemused, mis on oodatust veelgi ägedamad ;)



Edasi oli plaanitud minna Tony ja ta kahe tütrega õhtusöögile, mis ütleme nüüd ausalt, õnneks ära jäi, kuna linnas oli plaanitud kokkusaamine eestlastega :P Meigid, soengud, särgid-värgid, paar drinki Tonyga ning linna (siinkohal märge, et Tony viis meid linna – aussis on lubatud väikse promilliga autot juhtida! Paradiis, või mis?)

Ja veel 1 suurepärane fakt selle linna kohta: osta restorani kõrvalolevast poest joogid kaasa ning tõsta aga julgelt lauda. Pooled viiakse veel viisakalt külmkappi oma järge ootama. Pudeli pealt tuleb maksta pudelimaksu, aga see on väga minimaalne ning lisatakse pärast lõpparvele.

Kokku kogunes meid lõpuks 10 eestlast. Nalja ja veini jätkus kogu õhtuks :) Positiivne on Perthis veel see, et sissepääs klubidesse/pubidesse on tasuta. Kahjuks me ei võtnud oma passe kaasa, mis on siin ainus aktsepteeritav isikuttõendav dokument. Pizzabaaridesse pääsemiseks dokumenti aga vaja pole, seega sobisid ka sealsed lauad ideaalselt meile tantsuplatsiks :D Meie lemmikuteks said pizzabaarid Istanbul 1 ja Istanbul 2. Koju jõudsime alles vastu hommikut.



Laupäeva hommikul äratasid meil laste kilked. No tere-tere, valisite ka päeva küllatulekuks :D:D (tunneme siin ennast vist juba liiga koduselt). Tony lapsed on nagu väiksed printsessid – viisakad ja tublid. Ise nii väiksed ja juba nii hästi räägivad inglise keelt...hahaaa. Lõunal saime kokku teiste eestlastega, et midagi hamba alla pista. Kohalikust restoranist pidime ennast aga kohe tagurpidi välja rullima. Mitte et me koonrid oleks, aga poest saab tunduvalt odavamalt ;) Mõeldud-tehtud, nodi poest kaasa ja randa piknikule.



Õhtuks olime surmväsinud, aga kes siis peole ei saab öelda (välja arvatud muidugi emotsioonitu Lauri :D). Nii rullisidki naised taaskord linna, kus saime kokku ühe eesti kutiga. Alguses ei osanudki õhtust midagi erilist oodata, kuni kohtumiseni Hansu (eesti kutt) ja tema geist sõbra Joshiga. „Hi, I’m gay!“ oli Joshi esimene lause meile, mis tõotas põnevat õhtut :) Edasi suundusimegi Joshi ja tema kihlatu, Matthew kesklinna korterisse. Korter oli äge, muusika oli super ja geid on veel kihvtimad – nii palju komplimente pole me oma elu jooksul kokku ka kuulnud, kui sellel õhtul, we love gays! „It’t ok to be gay!“ :D (Kreete lööklause).



Wooohooooooo-emotsioonidega liikusime edasi otseloomulikult kohalikku gei-klubisse, kus imestamist jätkus küllaga. Õhtu jooksul külastasime ka meie lemmik pizzabaari, kus juba uksel meid ära tunti ja soojalt vastu võeti.



Veel kohtusime oma laheda tänavamuusikuga, kellega juba reedel tuttavaks saime. Ka seal sai enne takso peale minekut veel paar tantsutiiru tehtud :D (vt videot allpool).

Mõned videod

esimesed üllatused perthi lennujaamas
jõudmine north beachi koju
laupäeva õhtu linnas :P

Kolmapäev, 10. september

Kell on 9 ja majas kõlab kõrvulukustav vile. Treener Lauri peksab Kreetet maast lahti ja karjub „Jooksma, jooksma, eile sai ju lubatud“. Väike pilguheit välja ja kohe tagurpidi sisse tagasi tulles on selge, et trenn toimub homme (yeah right). Seenekas :D

Just siis, kui jõuame ühisele otsusele, et daaaah, meil on ju puhkus, magame parem edasi, astub majja koristajamutt, kes 500 krooni eest triigib 2 särki, lohistab hetkeks harja mööda põrandat ja loobib vannituppa kloori. Selle raha eest võiks ju pool tundi isegi harja lohistada?

Et Tonyle oma tänu näidata, otsusame tema metsistunud aeda veidike kasida. Suure hurraaga peale. Lauri haarab sae ja hakkab pinkidest kaminapuid saagima. Naised kitkuvad aiakivide vahelt rohtu. Teamwork toimib täiega. Mõeldes hommikusele koristajale ja tema 0,5 h töötasule, tekib meil idee, et päris äge oleks sellist tööd ka naaberaedades (väikse raha eest) teha. Kitkud paar rohuliblet, niidad muru, pügad oksi – jaa, poleks paha.

„Appppi, maduuuuu“ kõlab Airi kõrvulukustav hääl üle North Beach’i. Töö seiskub. Kõik tormavad asja uurima. Kreete ja Lauri irvitavad, nähes omaarust mingit pisikest peakest mulla sees. Siiski kerge saps sees, minnakse terrassile. Ja airi karjub kätega näitlikult ette tehes „See oli NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII suur, ta on rohututtide all“. Nanii, lähme uurime asja...mingi harjavarrega võib ju need tutid kõrvale lükata :P „Õumaigaaaaad....see ongi madu ja niiiiiiiii SUUUR,“ kostub Lauri suust. Paanika-paanika! Ülejäänud punt jookseb kööki ja tõmbab ukse oma järel kinni. Lauri teeb mao peast pilti, mis kohe saadetakse meiliga Tony’le, et välja uurida, kas tegemist on püütoni, kobra või alligaatoriga.



Vaadates seda pead ei suuda keegi oma fantaasiaid taltsutada, ette kujutades, mis keha tal sealt maja alt veel välja võib roomata. Deeem. Kõik on hirmust tardunud.

Veidi aja pärast hakkab „madu“ ennast liigutama ja selgub, et tal on jalad ka. Jumal tänatud, see on hoopis sisalik! Sisalikud on aga meie sõbrad, mistõttu rahuneme ja ristime uue sõbra Erviniks. Ervin poseerib meile veel päris mitme pildi jaoks ja läheb siis oma koju tagasi (loe: muru sisse).



Töö peale Ervini nägemist ei sujunud küll enam sama hästi, kui enne, kuna keegi ei olnud nõus muru ega mulda kätega puutuma. Abiks tuli võtta labidad, kühvlid ja kilekotid. Ometi võime töö tulemusega rahule jääda. Üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna ;)

BEFORE:





AFTER:

Teisipäev, 9. september

Taaskord linnapäev. Mariann, Lauri, Kreete ja Airi tegid Austraalia panka kontod, kuhu võite kõik hakata agaralt pappi pritsima :P Pärast väike shoping ja linnatuur. Lõunasööki ja kohalikku (loe: odavat) veini nautisime imeilusal muruplatsil keset linna, Swan River’i kaldal.





Finally sai ka Lauri omale uued sõbrad, kellega kohe leidis ühise keele :P





Õhtuks olime kõik täitsa läbi ja vegereerisime vaikselt kodus, kirjutades sõpradele/emadele/isadele ja muudele loomadele :D postkaarte.



Postikana :P

Esmaspäev, 8. september

Esmaspäev käes ja aeg natuke ka asjalikum olla: sõit linna, viisad, kohalik telefoni number, maksuameti tax file number, väike shoping, postkaardid sõpradele ja esimene tutvus Perthi city´ga – TEHTUD!

Hakkasin sellest päevast otsima ka pilte, mida üles laadida, aga ei leidnudki midagi. Järelikult ei juhtunud midagi märkimisväärset. Väike bonustrack aga siiski:





Hakkasime keetma pastat ja loomulikult kõik suutsid ära unustada, et olime pliidile piima keema pannud. Hops-hops mõne minuti pärast oli köök tossu täis ja Tony pliit ujus. Kuna olid jäänud loetud minutid Tony koju jõudmiseni, haaras Lauri kahvli ja asus katastroofi likvideerima. Õnneks jõudsime õigel ajal valmis :)

Loodame, et piima kõrbehais meid järgmisel korral, kui Tony pliidi käivitab, ei reeda :D

Pühapäev, 7. september

All Saints´i laul „Pure Shores“ (The Beach´i soundtrack) tekitas tunde, et oleme lõpuks ometi jõudnud paradiisi. Päike, ookeani helesinine vesi, lõputu pilvitu taevas ja shiny happy people - see ongi õnn? :)











Õhtul viis Tony, kelle külmkapis olime vahepeal suutnud kerge kaose tekitada, meid Fremantle´sse, mis on nagu Perthi vanalinn vanade sadamate ja ladudega. Õhtustasime legendaarses õlletehas-pubis, kus sõime känguru liha (nagu vanarahvas ütleb: eat it, before you see it :D), mis oli päris tasty ja jõime mesimagusat kohalikku õlut :P





Õhtu lõpetasime King's Park'is, kust avanes võrratu vaade Perthi city'le :)

Laupäev, 6. september

Noor pensionär aka ilulõug Lauri tõusis hommikul vara nagu ikka. Seekord äratasid teda Austraalia esimene hommikupäike ja kraaksuvad papagoid.



Koheselt tormas ta oma emotsioone ka teistega jagama. Kiire hommikusöök, õlu Tony külmikust ja hops-hops randaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!



See emotsioon ja vaatepilt on kirjeldamatu. Seda peab lihtsalt oma silmaga nägema. Siin kohal jääb sõnadest lihtsalt väheks.... Vaadake siis parem pilte ;)











Esimene päev oma uues kodukohas mööduski põhilisel rannas hängides, millele õhtul järgnes lustas mäng „Snakes and ladders“ :D Detailidesse ei hakka laskuma, väike vihje aga siin kohal, et järgmise päeva bossiks sai mängu võitja Kreete :D Airil nii hästi ei läinud hahaaa! Õhtu lõpetas Austraalia star watching on the beach, jeejeee olete vist kadedad :D

Mõned pildid :P