Kõik sai alguse 23. detsembri öösel, kui minu punkri ukse taha järjest inimesi hakkas kogunema. Seda juhtub siin muide tihti. Minu vagunelamu paikneb logistiliselt heas kohas, kõige keskel, ja seetõttu olen tihti peale tööd koju minnes ukse tagant järjekordse peo eest leidnud. Iseenesest on see mugav – kui soovin peolt lahkuda, siis tõmban ukse lihtsalt kinni :D
Ka igasuguse müra ja muusikaga olen vaikselt harjuma hakanud, arvestades seda, et üks minu naabritest, kitchenhand Daniel, mängib hommikust õhtuni trumme. Tegelikult on tal ka teine hobi, talle meeldib repeat’iga kuulata Nickelback’i superhitti „This Afternoon“, mis tundus päris hea laul olevat selle hetkeni, kuni seda umbes 100.-ndat korda pidin kuulama. See on nagu dejavu – iga hommik algab rõõmsalt „Lookin' like another Bob Marley day, hittin' from the bong like a diesel train...“ Tänkjuu Daniel, et mind selle fantastilise lauluga nii põhjalikult tutvustanud oled :)
No ja siis mu teine naaber, nõudepesija Ray. Talle meeldib iga õhtu ennast viskist segi tõmmata ja siis õudusfilme hakata vaatama, tehes sealjuures igasugu imelikke häälitsusi. Alguses ma arvasin, et need hääled tulevad filmidest. Nüüd olen aru saanud, et höhöhöööö-d jms häälitsused, mida siinkohal kirjeldada ei oska, ongi Ray öine suhtlusstiil. Kui seinale koputada, siis võib vastuseks saada ka „Fuck off“ vms. Kusjuures järgmisel hommikul on Ray jälle normaalne, nagu öösel poleks miskit juhtunud ja suure tõenäosusega küsib ta veel, et kuidas magasid ja millal kalale lähme :D Ilmselgelt ma kalale temaga minna ei julge.
Ühesõnaga said meie jõulud alguse öösel vastu 24.-ndat detsembrit, kui minu ukse taha kogunesid järjest Jade, Ace, Holly, Kylie ja lõpuks ka Lauri, kellel tööpäev järjekordselt ära jäi. Lauri töökaaslased on alkoholiga veel suuremad sõbrad, kui tüüpilised eesti ehitajad, mistõttu on ta viimasel ajal tööl käinud umbes kahel päeval nädalas :S Jõime vana head lemmikut 10daalast Coolabah’i (ehk siis 4liitrist pakiveini, mida tarbisime 3 esimest Austraalias veedetud kuud suht stabiilselt) ja kuulasime Mermaid hotelli kuumemaid klatšijutte. Kylie ja Holly on inglise backpackerid, kes on Mermaid’is juba teistkordselt ja seetõttu omavad nad nüüd kõige luksuslikumat vagunelamut ja töötavad lisaks baarile ka reception’is. Läbi nende saab muuta graafikut, kaubelda vabasid päevi ja infot Dampieri kuumimate pidude kohta... seega väärt tutvus :) Oleme nüüd Lauriga ametlikult nende pundi liikmed, kuna meile sai osaks au istuda nende diivanil, kus on istunud vähesed hotellis töötavad inimesed. Jeejeee :D
Legendaarne diivan ja baarikoer Bundy
Jõululaupäev ehk 24. detsember on austraallastel täitsa tavaline tööpäev. Mina pidin esialgselt töötama köögis nõudepesijana, aga kuna õhtusöögi ajaks olid bistroosse ja baari kohale tulnud vist kõik 2000 Dampieris elavat inimest, siis suunas hotelli omanik Bondy mind hoopis baari ja võttis nõudepesu koos oma naisega ise üle. Eestis selline asi vaevalt juhtuks? See on üks asi, mis mulle austraallaste juures meeldib – nad ei ole snoobid ja nad austavad võrdselt kõiki ameteid. Eriti siin Karrathas, kus enamus inimesi töötab kaevandustes või laevade peal. Võib-olla on see seotud sellega, et siin saavad head palka ka kõige lihtsamad töötajad, nagu näiteks koristajad, kelle kuupalk on võrdne umbes 4kordse Eesti keskmise palgaga.
24.-ndaks detsembriks on linnast lahkunud enamus fly-in-fly-out töölisi, kes kohalikele tegelikult eriti ei meeldi ja see on nende jaoks õhtu, kus nad kõik tulevad Mermaid’i kokku ja tähistavad lõppevat aastat. Kuigi baar oli täiesti ülerahvastatud ja joogi ostmiseks tuli pikalt järjekorras seista, olid kõik inimesed õnnelikud :) Seda emotsiooni on raske kirjeldada, tundsin, et olen ka osa Dampier’i sõbralikust perest ja kujutasin ette, kui tore oleks Türil midagi sellist tunda.
25. detsember ehk jõuluhommik algas väikse paadisõiduga merel. Ray (jaa, see on see sama hull naaber) käis meile pikalt peale, et tahab mind ja Laurit saartele viia. Kahjuks (või õnneks?) olid lained liiga kõrged ja me piirdusime ainult poole tunniga Mermaid’i lähedal paiknevas lahes. Enamus sellest ajast käis laine üle pea ja ma hoidsin kramplikult paadist kinni, mõeldes, kas jõuluõhtut üldse näen :D
Jeeeee jäime ellu!!
Päev jätkus hotellis, kuhu olid kokku kutsutud kõik töötajad ja sõbrad. Jagasime kuuse all kingitusi, sõime kalkunit ja siis....hakkasime jooma :D Selle päeva puhul oli baaris iseteenindus ja kõik joogid tasuta :P Nii on see Mermaid’id olnud iga aasta ja see pidu on omanik Bondy jõulukingitus töötajatele. Minu jaoks oli see täiesti uus asi, et jõulude ajal nii suurtes kogustes alkoholi tarbitakse. Samas on see loogiline, kuna nii kuumas kliimas on suht raske terve päev laua taga istuda ja seapraadi süüa. Omaniku pojad CJ ja Nick (kes on ühtlasi minu otsene ülemus) olid joomisega alustanud juba varahommikul ja kustusid just sellel hetkel, kui meie peoga alustasime :D Hahaaa CJ jõudis enne seda veel kingituste jagamise ajal kuuse kõrval oksendada. Ilus! Kokku kestis pidu 12 tundi ja kuna kõige kirjeldamine võtaks liiga pikalt aega, siis panen lihtsalt mõned pildid.
kingitused :)
rick, jade, kindy, jenny, daniel ja fiona
omanikud bondy ja jenny
alustuseks 20 jägerbombi :P
wally the main maaaaaan
nick...
...ja cj :D
melinda - hull austraalia chikk
lauri the barman
mel & me
26. detsembril tegime Lauriga oma väikse jõulupeo ja läksime randa grillima. Alguses oli plaan osta seapraadi ja hapukapsast, aga kuna Karrathas Coles’is millegi pärast kumbagit ei müüdud, siis otsustasime kotlettide ja salati kasuks.
Enamuse söötsime kajakatele sisse, Lauri sõbrad tahavad ka süüa :P
Järgnevatest päevadest suudan meenutada vaid ohtralt Jägerbomb’e (kõige populaarsem shot terves Austraalias, 3 cl Jägermeistrit pluss Red Bull) ja aastavahetust, kui pidin 12 tundi järjest töötama. Baar oli jällegi ülerahvastatud, aga seekord mitte sõbralike Dampieri inimeste poolt, vaid igasugu karvaliste ja suleliste. Nad kõik nõudsid korraga jooke olukorras, kus otsa olid saanud klaasid, enamus jooke ja kõik rahatähed väiksemad kui 50 dollarit :S Õnneks premeeris Bondy meid järgmisel päeval 200 daalaga, mis tuju jälle heaks tegi. Pean endale vahepeal meelde tuletama, et ma ei tulnud siia mitte lõbutsema, vaid eelkõige ikkagi raha teenima.
Uus aasta algas positiivselt – kolisin uude tuppa, kus on vaade :D ning ei ole tülikaid naabreid, Lauri töökaaslased said lõpuks kaineks ja Karrathasse tuli uus eestlane jibidijeeee :P
