Umbes 3 nädalat tagasi lahkusime Perthist kindla teadmisega, et mitte kunagi sinna enam tagasi ei lähe... never say never! Peale Kreete ja Airi Kondinini külastust, trippi WA lõunarannikul ja 2 nädalast lehe tõmbamis tööd Tosana’de viinamarjaistanduses, sai meil farmitööst kõrini ning otsustasime kiiresti lahkuda. Esialgu tundus töö vineyard’is päris lihtne ja tasuv: iga puu eest maksti 2,50 dollarit ja päevas suutsime kahepeale teha umbes 120 puud, mis tegi ühe päeva netopalgaks 120 dollarit per face puhtalt kätte. Noo ja siis läksid puud järsku suuremaks. Kalkuleerisime natuke ja avastasime, et sama tempoga jätkates teenime 10 dollarit tunnis, mis on ca 2 korda vähem kui kohalik miinimumpalk.
Mõned pildid Tosana'de farmist:
Kõige esimene plaan oli farmis raha teenida ning 1. detsembril kõik koos Melbourne’i poole teele asuda. 15. novembri seisuga olime teeninud umbes 1000 dollarit näkku, millega Melbourne’ini päris välja ei jõua? Seega tekkis Villemil viinamarjapõõsas sahistades uus plaan, et immigreeruda Karrathasse, kus kuuldavasti pidid kaevandustes päris palgad olema. Asi otsustati ära umbes minutiga ja peale läbirääkimisi ülemusega saime loa 2 päeva pärast lahkuda :) 2 päeva pärast lahkusimegi. Raidi viskasime Perthis Beatty Lodge’i maha ja ise põrutsime juba samal päeval põhja poole edasi.
Õhtul saime teada, miks austraallased pimedas ei sõida – tapsime teel vahtiva känguru. Samuti sai meile selgeks, miks kutsutakse auto ees olevaid raudasid känguru raudadeks :D Põhjus on lihtne – ainut rauad said veidike veriseks, auto ise jäi täiesti korda. See õhtu lõppes keset steppi, mingil puhkealal. Mobiiltelefoni taskulambi valguses küpsetasime matkaahju peal konserve, vaatasime Tosana’de farmist laenatud DVD-sid ja magasime autos.
Hommikul väike brekky ja suund Broome’i poole (plaan minna Broome’i tekkis peale seda, kui selgus, et Karrathas pole elamiskohti). Sõita saime umbes 90 km ja siis sai reaalsuseks backpackeri kõige hullem nightmare: auto jäi seima keset kõrbe. Lihtsalt suri ära keset kõrbe. Alguses tundus päris naljakas, see ei ole lihtsalt võimalik ju. Mis siis nüüd teha? Kas veini juua ja mured ära uputada? Loota, et auto hakkab mõne aja pärast jälle tööle või hoopis ise pea kapoti alla pista ja auto ära remontida? Viimane variant oli suht mõttetu, kuna autol puudus kapott ja veel vähem suutsime me üles leida mootorit :D Seega pöial püsti ja tee äärde. Esialgne plaan oli tähtsaimad asjad (pass ja rahakott) kaasa võtta ja kõik koos autoremonditöökoda otsima minna, aga Villem ütles, et tema oma läpakat maha ei jäta. Seega otsustasime ühe meist jätta autosse asju valvama. Õnnetu väljavalitu oli Lauri :D
Meie püss in the middle of nowhere
Sel ajal kui Mammu ja Villem kinnipidanud inglaste campervan’iga lähima roadhouse poole sõitsid, tuli Lauril neli tundi 30kraadises kuumuses kärbestega võidelda. Eriti hulluks läks asi siis, kui Lauril tuli kangem häda peale. Kartes madusid ja muid toredaid elukaid, ehitas ta surfilauast omale põõsaste vahele tee. Samal ajal tiirutasid pea kohal raisakotkad, kes ootasid õiget hetke, et madudest puretud Lauril silmad peast välja nokkida.
Pildil peaksid näha olema kotkad?? :D
Tundus, et lõpp ei ole enam kaugel... aga siiski suutis ta oma vanu sportlikke võimeid realiseerides kiiresti bussi tagasi rullida. Temaga koos lendas bussi ka 92 kärbest, kellest said nende tundide jooksul tema parimad sõbrad. Enamust neist tabas sama saatus, mis eelmisel õhtul teel peal ette jäänud kängurut.
Minnes tagasi Mammu ja Villemi juurde, siis lähima (20 km kauguse) roadhouse’i mehhaanik oli just Perthi läinud ja pidi tagasi tulema alles järgmisel päeval. Järgmine roadhouse asus 80 km kaugusel Dongaras ja kuna paremat plaani me välja mõelda ei suutnud, siis sõitsime samade inglastega edasi. Olukord tundus suht hopeless, kuna kuulsime pealt autojuhi telefonikõnet oma Dongara sõbraga, kes ütles, et seal linnas automehhaanikut leida pidi olema hopeless :D Meid pandi maha mingi tööstuslinnaku ees ja öeldi, et võite sealt ise edasi otsida.
Poole tunniga suutsime üles leida töökoja, mille omanik oli lahkelt nõus treileri rentima ja Laurile järgi sõitma. Ise võisime nii kaua oodata omaniku majas, kus tema naine pakkus meile kohvi ja viis meid väiksele linnatuurile. Meie esialgne arvamus linnast muutus kohe, kui nägime superarmast peatänavat ja randasid, kus meri oli veel helesinisem ja liiv veel valgem, kui Albany’s :) Nii kahju, et meie fotokas enam ei tööta, seda on raske sõnadega kirjeldada. Otsus Dongarasse elama jääda võeti vastu umbes minutiga, nagu meil ikka viimasel ajal kombeks on :D
Õnneks oli Lauri ka kohe linna jõudes meie plaaniga nõus, seda enam, et Dongara on kalastuslinn ja crayfish’ide püügi hooaeg oli just alanud. Plaaniga kalalaevale tööle minna me tegelikult põhja poole sõitma hakkasimegi. Karratha ja Broome asuvad Austraalia põhjaosas, mis tähendab seda, et hetkel on seal umbes 35 kraadi sooja ja kohe-kohe on algamas vihmaperiood, mis kestab kaks kuud. Detsembris-jaanuaris tõuseb temperatuur 40 kraadini, mis on eestlase jaoks selgelt liiga palju. Seega jääme esialgu Dongarasse ja proovime siin mingit tööd leida.
Ahjaa auto.... uus generaator läks meile maksma 700 dollarit :S Peaaegu sama palju kui auto ise. Suht masendav. Aga pole hullu... õnneks oli palgapäev ja kolme peale makstes ei tule summa nii suur. Rullime rõõmsalt edasi :D
1 comment:
poor Lauri! hea, et maanteeröövlitel vaba päev oli.
hea jutt, ainult liiga palju eestikeelseid sõnu inglise keele hulgas :D
Post a Comment