Kolmapäev, 10. september

Kell on 9 ja majas kõlab kõrvulukustav vile. Treener Lauri peksab Kreetet maast lahti ja karjub „Jooksma, jooksma, eile sai ju lubatud“. Väike pilguheit välja ja kohe tagurpidi sisse tagasi tulles on selge, et trenn toimub homme (yeah right). Seenekas :D

Just siis, kui jõuame ühisele otsusele, et daaaah, meil on ju puhkus, magame parem edasi, astub majja koristajamutt, kes 500 krooni eest triigib 2 särki, lohistab hetkeks harja mööda põrandat ja loobib vannituppa kloori. Selle raha eest võiks ju pool tundi isegi harja lohistada?

Et Tonyle oma tänu näidata, otsusame tema metsistunud aeda veidike kasida. Suure hurraaga peale. Lauri haarab sae ja hakkab pinkidest kaminapuid saagima. Naised kitkuvad aiakivide vahelt rohtu. Teamwork toimib täiega. Mõeldes hommikusele koristajale ja tema 0,5 h töötasule, tekib meil idee, et päris äge oleks sellist tööd ka naaberaedades (väikse raha eest) teha. Kitkud paar rohuliblet, niidad muru, pügad oksi – jaa, poleks paha.

„Appppi, maduuuuu“ kõlab Airi kõrvulukustav hääl üle North Beach’i. Töö seiskub. Kõik tormavad asja uurima. Kreete ja Lauri irvitavad, nähes omaarust mingit pisikest peakest mulla sees. Siiski kerge saps sees, minnakse terrassile. Ja airi karjub kätega näitlikult ette tehes „See oli NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII suur, ta on rohututtide all“. Nanii, lähme uurime asja...mingi harjavarrega võib ju need tutid kõrvale lükata :P „Õumaigaaaaad....see ongi madu ja niiiiiiiii SUUUR,“ kostub Lauri suust. Paanika-paanika! Ülejäänud punt jookseb kööki ja tõmbab ukse oma järel kinni. Lauri teeb mao peast pilti, mis kohe saadetakse meiliga Tony’le, et välja uurida, kas tegemist on püütoni, kobra või alligaatoriga.



Vaadates seda pead ei suuda keegi oma fantaasiaid taltsutada, ette kujutades, mis keha tal sealt maja alt veel välja võib roomata. Deeem. Kõik on hirmust tardunud.

Veidi aja pärast hakkab „madu“ ennast liigutama ja selgub, et tal on jalad ka. Jumal tänatud, see on hoopis sisalik! Sisalikud on aga meie sõbrad, mistõttu rahuneme ja ristime uue sõbra Erviniks. Ervin poseerib meile veel päris mitme pildi jaoks ja läheb siis oma koju tagasi (loe: muru sisse).



Töö peale Ervini nägemist ei sujunud küll enam sama hästi, kui enne, kuna keegi ei olnud nõus muru ega mulda kätega puutuma. Abiks tuli võtta labidad, kühvlid ja kilekotid. Ometi võime töö tulemusega rahule jääda. Üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna ;)

BEFORE:





AFTER: