Reede, 5. september

Kerge valu kontides peletas umbes 2km pikkune hommikune „trenn“ lennujaamas oma check-in´i gate´i otsides. Mure pagasi ülekilode pärast osutus õnneks asjatuks, kuna kõik läks nagu lepase reega. Ju avaldasid meie magamata ja kottis silmad siiski lennujaama ametnikele muljet ;)

Niisiis viies lend liinil Bangkok – Singapur (kestvus umbes 3 tundi). Tänu põgusatele tukkumistele lennukis, on terve reisi meid saatnud naljad teemal suu nurgast tilkuv ila. Nendele naljade tipphetkeks ostus Lauri uinak Singapuri lennul koos 15 cm pikkuse ilajoaga, mille üle irvitasid isegi lähedal istuvad hiinlased, haahaaaa. Pilt Lauri ilast põhjustab meil siiani meeletuid naerukrampe. Kahju, et Lauri suures vihahoos sellest võrratust vaatepildist tehtud pildid ära kustutas.

Järgmine peatus: Singpuri Budget Airport.

Emotsioonid Singapuri jõudes olid järgmised:

Kreete:



Airi:



Lauri (mr no emotions at all):



Kuna Kreete ja Lauri ei olnud endiselt alla andnud vastupandamatule soovile proovida midagi uut ja huvitavat, otsustasid nad proovida midagi Singapuri köögist. Aglio Oilio vms ja Chopped Chicken + kaheksajalasupp osutusid siiski päris tugevaks möödapanekuks. Eelroast, supist, loobuti juba lõhna järgi ning praest piisas vaid ühest ampsust, et aru saada: see toit on sitt :D Lõunasöögi alla matsime oma viimased singapuri rahad, seega kohaliku õlle maitsmine jäi vaid Lauri unistustesse. Kahjud hüvitas tasuta internet ja odav alkohol lennujaama tax-frees, mida on õnnestunud meil siiani nautida ;)



Kuues ja ühtlasi ka viimane lend viis meid Perthi, meie tulevasse koju ja unistustemaale (kestvus u 6 lõputut tundi).



Esimesed muljed: Mammu – mis kole lennujaam, Lauri – jällegi emotsioonitu, Kreete – ärevus + Mammu, see lennujaam on äge ju!, Airi – mälestus passikontrollist, kus öeldi, et everybody wants an Australian stamp.... nagu mismõttes? :D Esimese asjana Austraalia pinnal läksid Mammu ja Kreete filmima WC kraanikausi äravoolu. Jutt jumala õige! Filmi laeme hiljem üles :D



„Free sex to everyone!“ kõlas Kreete ja Airi hüüe, astudes välja Perthi lennujaamast :D:D

Vaatamata meie üüratust pagasist, leidsime kohe takso koos ülichilli taksojuhiga. Nagu jutt oli, ootas meid Castle Street´il roheline prügikast numbriga 43, võti mati all ja teretulemast kiri köögi laual koos pudeli punase veiniga. Is it reality or is it a dream?



PS Sellest, kui suured sõbrad me alkoholiga oleme, räägime me Eestisse tulles ;)




Lõpetuseks pilt meie magamistoast :P